Esileht > Kriitika, Meedia, Telgitagused, Uudisteos > Eesti raamatukriitika etalon

Eesti raamatukriitika etalon

25. aprill, 2009 Marek Tamm
Donald Sassoon, "Euroopa kultuuri ajalugu" (2009)

Donald Sassoon, "Euroopa kultuuri ajalugu" (2009)

Tänavu jaanuari keskel ilmus eesti keeles Donald Sassooni raamat “Euroopa kultuuri ajalugu” (tõlkinud Tõnis Värnik), mis ingliskeelsena nägi ilmavalgust kolm aastat varem. See on esimene sedavõrd laiahaardeline ja põhjalik käsitlus kultuuri tootmisest, levitamisest ja tarbimisest Euroopas viimasel kahesajal aastal. Kuid ma ei taha siinses postituses rääkida Sassooni uurimuse sisulisest väärtusest, vaid sellest, kuidas suutis teosega toime tulla meie kohalik raamatukriitika. Sealjuures ei soovi ma sugugi kurta ega laita, vaid lihtsalt avada kriitika toimemehhanisme, nii nagu mina neid näen.

Ma ei usu, et leidus ühtegi ajalehe või ajakirja kultuuritoimetajat, kes hüpitas Sassooni raamatut peos, sirvis siit ja sealt, leidis, et trükis ei ületa uudisekünnist ja pani selle kergendunult silma alt ära. Pigem usun, et pingsalt püüti mõelda, kes võiks raamatu arvustamisega hakkama saada. Tõenäoliselt räägiti ühe või teisega. Pole võimatu, et keegi isegi lubas. Seda enam, et ajalehtede endi veergudel kõlas varakult juba siin ja seal viiteid raamatu tähtsusele. Kummatigi paistab, et teos ei osutunud meie raamatukriitikale siiski jõukohaseks. Nimelt on tänaseks raamatu ilmumisest möödas üle kolme kuu ja seda pole suutnud kajastada mitte ükski Eesti ajakirjandusväljaanne. Ent siiski! Igaks juhuks kontrollisin oma muljet veebist ja leidsin meeldiva üllatuse: ajalehes “Sakala” on reporter Margus Haav kirjutanud 17. märtsil Sassooni raamatust südamliku tutvustuse. Milline ootamatu käeulatus pealinna väljaannetele kaugelt Viljandimaalt!

Mida sellest järeldada? Mulle tundub, et Sassoni mahukas ja nõudlik raamat suutis kombata Eesti kriitika võimekuse piire, neid õigupoolest ületades. Seega on meil nüüdsest olemas konkreetne etalon, millega kohaliku raamatukriitika suutlikkust mõõta: 1296 lehekülge nõudlikku teksti on see määr, mida Eesti meedia (ega muide ka blogosfäär) pole suuteline intellektuaalselt läbi seedima ja kirjalikult reflekteerima. Kas seda on palju või vähe? Selle üle võib juba igaüks ise arutleda, miks mitte siinsamas blogis.

Categories: Kriitika, Meedia, Telgitagused, Uudisteos Tags:
  1. K
    27. aprill, 2009 kell 10:20 | #1

    Esiteks ma pean kõrvad lonti tõmbama, sest olen üks nendest, kes on seda raamatut hakanud lugema, aga ei ole arvustanud. Konkreetne põhjus - väljaande ilmumissagedus on vähenenud poole võrra. Arvustus tuleb alles juulis, kuu raamatuna ja sip üle tuhande tähemärgi. Ja naisteajakirjas. Kas pole lohutav:)?

    Iseenesest peab Varrakule väga suurt au andma (kui personaalselt Teile), et sellist kirjandust avaldatakse. Olen olnud nii tänuväärne ostja kui lugeja. Jumala pärast, ärge järgi jätke.

  2. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    27. aprill, 2009 kell 10:36 | #2

    Arvan, et raamatu arvustatavus ei sõltu väga palju lehekülgede arvust (Muide, Sassooni originaalis on lehekülgi lausa 1600) Sama hästi (või halvasti) võiks öelda, et arvustuste vähesus on korrelatsioonis raamatu püsiväärtuse ja -tähtsusega. Sassooni raamatul on isegi hästi läinud. Tiit Hennoste on seda vist lausa kolmel korral ajakirjanduses propageerinud. Peeter Torop rääkis sellest põhjalikult Kultuurikajas.
    Kaugemast ajast ma mäletan oma pahameelt, kui näiteks Aristotelese “Nikomachose eetika” või Sebaldi “Väljarändajad” ei pälvinud päevalehtedes arvustuslikku äramärkimist. Väga suuri asju on ju sama raske märgata kui väikesi. Mis Sassooni teosesse veel puutub, siis on ta saanud tõlkes mõnevõrra eksitava pealkirja, mis seostab teda traditsiooniliste kultuurilugudega. Sõnasõnaline tõlge olnuks “Eurooplaste kultuur”.
    Mahukuse poolest mainiksin siia kõrvale Adam Smithi kaheköitelist “Riikide rikkust” (Ilmamaa, kokku üle 1600 lk ja 0 arvustust). Erinevalt Sassooni raamatust, ei ole Smithi teost tõenäoliselt ka eriti loetud. Igati mõistetav ka, sest Smithi fundamentaalsed avastused on rüütatud detailsetesse arutlustesse soolamaksu ja linamonopoli üle. Hiljuti kurtis Erki Bahovski Postimehes, et meil puudub ühisosa läänemaailmaga, kuna Eesti poliitikud pole lugenud Gibboni “Rooma impeeriumi allakäiku ja langust”. Muide, see paari sajandi tagune teos on kuueköiteline. Nii et jõudu tõlkimiseks, kirjastamiseks, lugemiseks ja arvustamiseks.
    Kirjutasin Eesti Päevalehe palvel eelmisel nädalal loo algupärase uudiskirjanduse arvustatavusest ajalehtedes ja püüdsin illustratsiooniks välja selgitada, kuidas on kajastatud kulka auhinna nominente. Väliselt või n. ö kvantitatiivselt ei olnudki asi paha. Enamik luule- ja proosaraamatuid olid mingil moel ära märgitud. Aga näiteks Mari Saadi auhinnateos oli nii Päevalehes kui Postimehes arvustamata. Seevastu oli ilmunud arvustus “Pärnu Postimehes”. Peaaegu kümne äramärgitud tõlketeose hulgast oli suurtes päevalehtedes arvustatud ainult Houellebecqi “Elementaarosakesi”, Zbigniew Herberti luuleraamatutest oli juttu üksnes seoses nende tõlkija juubeliga. Kuid jällegi oli “Pärnu Postimees” (Kivisildnik) ainus, kes Herbertit arvustada võttis.
    Kvantiteedist juba tõsisem probleem on arvustuste kvaliteet, aga seda ei tahaks siin lahkama hakata. Teine probleem on see, et arvustusi asendatakse intervjuudega.

    Aga Sassooni teosel on läinud tõesti suhteliselt hästi, ta on pälvinud heatasemelisi soovitusi ning võib-olla ilmub veel kusagil ka arvustus. Kolm kuud ei ole ju väga pikk aeg. Arvustuste operatiivsuse huvides saadavad väljamaa kirjastajad kriitikutele juba mõned nädalad enne ilmumist arvustuskoopiad. Ei usu ka, et “Varrak” seda teinud oleks.

  3. tauno
    27. aprill, 2009 kell 21:35 | #3

    Siin peaks vast küsima ka seda, et mis on arvustuse eesmärk? Kui jutt on sellest, et tahetakse lihtsalt nö väljateenitud tähelepanukildu suure ettevõtmise eest. Kui aga jutt ka sellest, et tahaks müüki toetavat tähelepanu, on asi teine. Nimelt siis on kolm kuud üüratult pikk aeg. Kolmanda kuu lõpuks peab olema enamik raamatust müüdud, vastasel juhul ei aita üks artikkel enam kõige vähematki. Väga paljude või vaat et enamike Eestis ilmuvate raamatute puhul müüakse neljandal kuul pärast ilmumist selgel alla 100 eksemplari. Tõenäoliselt mõnikümmend eksemplari. No ja kuskil lehesabas Hennoste kommentaar ei loe kah väga palju. Kes juba tema lugu lugeda võtab, see teab niigi, millega tegu - st raamatu müügiedu tagamiseks on vaja ka nende tuge ja huvi, kes pole spetsialistid. Olen minagi pidanud nägema mõne ajakirjaniku/ arvustaja hämmastust, kes üllatub, kui kuuleb, et tema arvustus ei suurendanud müüki sugugi.

  4. 28. aprill, 2009 kell 01:33 | #4

    Vältimaks arutelu liikumist valele rajale, siis toonitan igaks juhuks uuesti üle, et ma ei kirjutanud seda kommentaari ei kurvastusest, et keegi pole Sassooni teost arvustanud, ega lootusest, et keegi nüüd viimaks võtab kirjastajat paitada (või müüki tõsta — viimast pole muide vajagi, sest raamat on oma lugejad juba leidnud). Mu jutu mõte oli teha ühe konkreetse näite põhjal oletuslik üldistus eesti raamatukriitika suutlikkuse kohta. Üldiselt ma leian endiselt, et meie lehekriitikas “size does matter”, s.t. mida mahukam ja nõudlikum on teos, seda väiksem on tõenäosus, et see leiab kriitilist retseptsiooni. Kõige suurem riskigrupp on sealjuures mahukad tõlketeosed (Smithi “Riikide rikkus” on teine suurepärane näide). Minu jaoks kõneleb see kapatsiteedi piiratusest, ent mul oleks hea meel, kui eksin.

  5. tauno
    28. aprill, 2009 kell 12:57 | #5

    Oleneb, millisest väljaandest jutt. Kui ma teeksin Postimehe või Ekspressi kirjanduskülge ja ruumi on kohutavalt napilt nagu alati, siis pigem paneks küljele mingi romaani, mitte Adam Smithi arvustuse.

  6. K
    28. aprill, 2009 kell 16:52 | #6

    Ja siit tekibki küsimus, kes kajastab neid teoseid, millel on n.ö olulisem tähtsus kultuuriruumis kui romaanidel? Ka teosed tahavad, lisaks teadlastele, ehk elevandiluutornidest maa peale ronida (elik siis - peene nimetusega - retseptsioon “lihtrahva” seas võiks mingil tasemel tekkida).

    Ja edasiarendus. Mis on olulisem - romaan (et asi oleks raskem, siis nt eesti algupärane romaan) või see/selline raamat?

    Ja lisaks torkimine. Minu meelest on kirjanduskülgedel suhteliselt palju suvalise ja suvalist kajastamist.

  7. tauno
    28. aprill, 2009 kell 17:06 | #7

    ma küsin vastiku küsimuse vastu: Mul üks tuttav raamatukogutädi Kükametsas näitas oma valikuid. Tal on kuus uute raamatute ostmiseks alla tuhande krooni. No kas ta ostab sellest rahast Huizinga, mida seal ilmselt keegi ei loe või mingi Erik Tohvri või Milvi Lembe, et vähemalt keegi sinna kohale tuleks ja midagigi loeks? Kumba ise teeksid sellises olukorras?
    Ma arvan et Adam Smithi jaoks jääb siis Sirp või Vikerkaar vms.

  8. K
    28. aprill, 2009 kell 17:55 | #8

    See peaks pigem lisaks- küsimus olema, mitte vastu. Kes Huizingat tahab, talle saab selle ka keskraamatukogust tellida, seega pigem telliks seda, millel on rohkem kui kaks lugejat. Kui selleks on Tohvri, siis Tohvri. Kui aga on paar, kes loevad ka midagi muud, siis kolmandik läheks äkki ka mitteilukirjandusele.
    1000 krooni eest saab u 3 raamatut, seega umbkaudu 1 ilukirjandus, 1 lasteraamat ja 1 mitteilukirjandus. Ja sohki tehes saaks aastas äkki u 20 ilukirjandust, 10 mitteilukirjandust ja 6 lasteraamatut.

    Aga kui minna tagasi selle juurde, kas kirjandusleheküljed peaksid kajastama algupärast romaani või nt sedasama raamatut? (Kui mõlemat ei saa.) Sirp ja Vikerkaar oleks nagu must be selle raamatu jaoks ja küll seal ka tulevad, aga nt EE, EPl ja PM.

    Kükametsas võiks olla inimesel vähemalt võimalus, et ta avastab, et oo, selline raamat. Kui ei kajasta, siis ei jää ringist väljas ka silma ja ka ei loeta.

  9. K
    28. aprill, 2009 kell 18:01 | #9

    Ja jälle teemast välja, aga mind hakkas see Kükametsa huvitama. Kui sul on võimalik muretseda 36 raamatut aastas, siis optimistlikult peaks sul olema EV-aegseid raamatuid 650- 750 (äkki olid vahepeal paremad ajad). Miks nad seda kinni ei pane? Raamatukogubuss oleks ehk mõistlikum? Raamatukogutöötaja palga eest saaks ehk mõne raamatu lisaks ja suurem valik oleks ka. Ja kui ei pane, siis mina ei raatsiks neid raamatuid välja andagi - endalgi on vähe:D.

    Karjuge nüüd sellise mõtteavalduse peale.

  10. tauno
    28. aprill, 2009 kell 21:28 | #10

    Mingis mõttes on see ka õige, aga kõik taandub üldisele teemale ehk väiksusele. Sama loogika pädeb ju väikeste maakoolide, postkontorite, maakonnahaiglate jms sulgemise kohta.

Kommentaarid on suletud.