Esileht > Kirjanik, Kirjastamine, Telgitagused > Londoni noppeid

Londoni noppeid

29. aprill, 2009 Maarja Kaaristo
Earls Courti messikeskus

Earls Courti messikeskus

Eelmine nädal möödus peamiselt 20.–22. aprillini toimunud Londoni raamatumessi tähe all, mis on Frankfurdi messi kõrval kirjastamismaailmas üks olulisemaid. Eks võib muidugi öelda, et selle tähtsus reaalse ostu-müügi, otsuste langetamise või ka informatsiooni saamise paigana on tänu info üha kiiremale (elektroonilisele) liikumisele vähenemas. Teisalt aga ei saa mitte kuidagi alahinnata näost näkku suhtluse tähtsust. Nii et kuigi tänapäeval liiguvad lepingud ja raamatukäsikirjad suuremalt jaolt meili teel ja ka kohapeal kõneldavast on sageli juba enne messi ülevaade olemas, on isiklik kokkupuude agendi/kirjastaja/autoriga siiski see „miski”, mille pärast ma kohe kindlasti raamatumesside hääbumist ei ennusta. Teatavat kokkutõmbumist või kompaktsemaks muutumist aga küll (mida oli juba praegugi näha), ühelt poolt põhjustatud kindlasti praegusest majandusolukorrast, teisalt aga kahtlemata ka lihtsalt messi funktsioonide muutumisest. Bookseller võtab asja kokku järgmiselt: „Realistlikum, vähem haipi, vähem (aga seda produktiivsemaid) kohtumisi”. Polnud ka üht suurt Messi Raamatut, mida kõik kõigest hingest ja üksteist üle pakkudes püüaksid ning üldiselt ennustatakse, et Frankfurt tuleb veelgi rahulikum.

andunud fänn põlvitab William Boydi ees

Andunud fänn põlvitab William Boydi ees

Rahvusvahelistel raamatumessidel on alati kohal ka terve rida autoreid ja nende valik muidugi esinduslik, teiste hulgas näiteks William Boyd, Umberto Eco, Sarah Waters, Meg Rosoff, Mihhail Šiškin jpt.

Traditsioonilise PEN kirjanduskohviku suurimaks publikumagnetiks oli muidugi maikuus ka Eestit külastav Umberto Eco, kes kõneles küll vaid 15 minutit, jõudis aga sellest hoolimata osa publikust õhku ahmima panna (naljatades, et erinevalt sakslastest suudab tema mitut asja korraga teha) ja ka head nõu anda (kui sul on mitu tööd korraga käsil, siis ei tohi kunagi teha seda, mille tähtaeg on kõige lähemal - seega, kui peaksid tegelema näiteks ettekande kirjutamisega, oleks selle asemel mõistlik hoopis blogida). Eco nimetas ennast „kirjanduslikuks abielurikkujaks”, sest tema jaoks on kõik ta üheksa ametit omavahel lahutamatult seotud ning pole suurt tarvidust vahet teha, kus üks lõpeb ja teine algab. Eks muidugi ongi tõsi, et lisaks žanridele on tänapäeval ka rollid üha enam ähmastunud, Suurbritannia praegusaja ühe kõige populaarsema ajalooliste romaanide autor Sarah Waters näiteks mõistis doktoritöö kirjutamise ajal, et osa uuritavast materjalist romaaniks kirjutamine on vältimatu ja siirdus nõnda akadeemilisest maailmast ilukirjanduslikku, samal ajal aga oli tema dissertatsiooni teemavalik kindlasti sügavalt isiklik.

Sarah Waters

Sarah Waters

Kolm Watersi esimest romaani leiavad aset  Victoria ajastul („Osavnäpp” on ilmunud ka eesti keeles), viimased kaks („The Night Watch” ja äsja ilmunud „The Little Stranger”) aga 1940. aastatel. Perioodi vahetamist seletas autor sellega, et ehk võlus teda nooremana 19. sajand ja tema jaoks sellega seonduv romantika ja gootika enam, nüüd aga on ta lihtsalt rahulikumaks muutunud. (Samas ei välistanud ta ka võimalust, et asi pole tema muutunud ellusuhtumises vaid selles, et hoopis romaan muutis tema rahulikumaks mitte vastupidi). Lisaks tausta uurimisele on hea romaani jaoks muidugi tarvilik ka isiklik kogemus ja mitte ainult silmaga nähtu, vaid ka mingi paiga lõhnade, maastiku, ühesõnaga kõige ümbritseva kogemine, millega maaelust võõrdunud Waters tegeles viimase romaani tarbeks Warwickshire’s. Teises keskkonnas (New Yorgis) elamise kogemus sai üheks ajendiks end „rõõmsalt depressiivseks” inimeseks nimetava Meg Rosoffi romaani „Nii ma nüüd elan” kirjutamisel, kus autor jutustab ühe tänapäevase overanalyzed and overprivileged tütarlapse kasvamise loo.

Mida kokkuvõtteks öelda? Nagu enne öeldud, oli mess rahulikum kui varem, aga kindlasti sama sisukas. Fookuses oli muide tänavu India, kohal oli üle 40 autori, teiste seas näiteks Vikram Seth ja Anita Nair, toimusid seminarid ja loengud erinevatel teemadel tõlkimisest turundamiseni ning šampanjabaaris tähistati „Rentslimiljonäri” edu. Lugege kindlasti ka Rebekka Lotmani ja Mihkli/Tauno messimuljeid (viimase puhul täpsustaks ainult, et Stieg Larssoni õigusi ei ostnud me nüüd, vaid juba möödunud aastal ja „Lohetätoveeringuga tüdruk” on maikuus ilmumas).

Categories: Kirjanik, Kirjastamine, Telgitagused Tags:
  1. tauno
    30. aprill, 2009 kell 08:39 | #1

    jaa, ega neist mainitutest ei “ostetud” ju ühtegi messilt, aga pigem rubriigist “mis on ilmumas”

Kommentaarid on suletud.