Esileht > Kirjastamine, Kriitika, Lugemine > Kuhu jooksevad raamatud

Kuhu jooksevad raamatud

30. aprill, 2009 Kai Aareleid

Auguste Rodin, “Mõtleja” (1902)

Seekordse kirjatüki tõukeks on Marek Tamme hiljutine lugu “Eesti raamatukriitika etalon” ning sellele järgnenud kommentaarid. Kuna Mareki algatatud teemalõng läks pisut teistele radadele, kirjutan pika kommentaari asemel uue sissekande, juhtimaks tähelepanu paarile minu meelest olulisele asjale.

Tavalise lugejana ei ole minu jaoks vahet, kas raamatut tutvustatakse/arvustatakse enne, kui ta õieti ilmunud on, või siis kuu, kolm ehk rohkemgi pärast ilmumist. Kui raamat on tuttav, loen huviga teist või ükskõik mitmendat arvamust, ja kui tundmatu, siis loen selleks, et teada saada, millega tegu.

Tutvustus võib olla informatiivne ja raamatut lugema kutsuv või siis mitte. Sama kehtib arvustuse kohta, ent arvustuse kirjutamine justkui eeldab, et arvustajal on raamat ka loetud. (Võimalik, et olen sinisilmne, võib-olla nii ei tehta.) Selge on see, et üle tuhande lehekülje lugemine ja selle üle mõtisklemine võtab omajagu aega. Isegi tükk aega.

Alustasin nädala eest Suetoniuse “Keisrite elulugude” aeglast lugemist ja ei saa parata, iga kord kui tunnen, et kogu see nimede ja sündmuste ja liitude-vaenude virrvarr hakkab üle pea kasvama, lohutab mind mõte, et kusagil on arvustaja, kes samuti loeb, sama aeglaselt nagu ma ise, ja kulutab võib-olla sama palju aega, et täpsustada sõbralt, mis tõbi on neljapäevapalavik, ehkki see pole suures plaanis üldse oluline.

Miks peaks reageerima väga kiiresti, eriti kui arvustuse eesmärk ei ole suurendada müüki?

Üks asi on see, mida tähendab kiirustamine konkreetsele arvustusele. Teine ja hoopis olulisem on see, et kiirreageerimise ootus külvab pinnapealsust (arvustaja ei jõuagi süveneda) ja see võib tasapisi normiks muutuda. Loomulikult räägime me aeg-ajalt raamatutest, mida pole lugenud. Teame kuuldu, loetu või sirvitu põhjal, kuhu nad kirjanduses või teaduses vm paigutuvad.  Aga sedalaadi “õhukese” informeeritusega kaasnevast pinnapealsusest saab tegelikult ravida ainult lugemine ise.

Teine kurb tõsiasi: normiks on muutumas ka raamatute kiire lõpuni maha müümine. Justkui oleks raamatul mingi “parim enne” kuupäev, mille järel ta kõlbmatuks muutub. Tunnistan erilise piinlikkuseta, et näiteks Sassooni teos on mul uudiskirjanduse nimistus ainult pildina silme eest läbi jooksnud. Objektiivsetel põhjustel või mitte, ma pole seda veel lehitseda jõudnud, veel ostnud, veel lugenud. See “veel” on väga oluline sõna.

Jällegi räägib minus täiesti tavaline lugeja, kui ütlen, et mulle meeldiks osta poest ka mitme aasta taguseid raamatuid. Kahjuks on paljud neist juba vanaraamatukaupmeeste pärusmaa. (Tõsi, kõnelen siinkohal ennekõike tänapäevasest ilukirjandusest.) Neid raamatuid trükiti just niipalju, kui õnnestus kiiresti maha müüa. Ega ma ütle, ka vanade raamatute müüjatele peab jääma nende leib, aga seep see just on, et neid hiljuti kadunud raamatuid ei leia ka vanaraamatupoodidest. Uus trükk ei tasu ära, öeldakse. Isegi mitte sama autori uue teose tuules. Aga kui kiiresti ta ei tasu ära?

Carlos Ruiz Zafóni romaanis “Tuule vari”, raamatus raamatutest, ütleb üks tegelane: “Kolmekümne kaheksa aasta jooksul pole ma veel näinud raamatut, mis eest ära jookseks.” Mulle meeldib ka niimoodi mõelda, ent tänapäeval tunduvad paljud raamatud eest ära jooksvat. Muuhulgas ei osata neid enam aeglaselt müüa.

Jah, ma olen kuulnud, kui keeruline ja kallis on raamatute ladustamine. Ja ka seda, et poes ei jätku ruumi, sest raamatuid tuleb iga päev juurde. Ja seda ka, et ühel hetkel müüakse mõnd raamatut nii vähe ja nii harva, et peab loovutama koha uutele tulijatele.

Võib-olla oleks tarvis, et keegi lihtsalt teeks teistmoodi. Üks kirjastaja, üks kaupmees, esialgu. Ja algusesse tagasi jõudes ning erilise rõhuga: üks arvustaja. Kes on ehk seni arvanud, et jäi oma arvustusega nagunii hiljaks ja see raamat on eest ära jooksnud.

Categories: Kirjastamine, Kriitika, Lugemine Tags:
  1. tauno
    30. aprill, 2009 kell 23:37 | #1

    kommentaar lõigule “Uus trükk ei tasu ära, öeldakse. Isegi mitte sama autori uue teose tuules. Aga kui kiiresti ta ei tasu ära?”
    halvemal juhul ei tasu ta iial ära. kolme-nelja kuu pärast võib raamat olla surnud ja müüb kuu ajaga alla 10 eksemplari. nii et äratasumisest pole juttugi ja pigem on see nö tavaraamatu puhul 20-40.000 kahjumit

  2. Ivo
    24. mai, 2009 kell 16:03 | #2

    Oi ma olen selle postitusega nii nõus kui veel saab. Mingi jube ralli on peal, kui paari kuuga pole läbi müüdud, siis on katastroof. Sellepärast mul meeldibki käia rohkem antikvariaatides kui uusi raamatuid müüvates poodides.

Kommentaarid on suletud.