Esileht > Kriitika, Lugemine, Vana klassika > Täielik ulme!

Täielik ulme!

1. mai, 2009 Tarmo Jüristo
"Lilled Algernonile" (1976)

"Lilled Algernonile" (1976)

Sattusin hiljuti poolkogemata ühele veebilehele ning see tõi hoobilt üle pika aja meelde ühe mu hilisema lapsepõlve vaieldamatu lemmikraamatu, mis sai omal ajal kõvadele kaantele vaatamata sõna otseses mõttes puruks loetud ja mis mul selle tulemusena tänaseni suuremalt jaolt peas on. Jutt on muidugi 1976. aastal Ajast Aega sarjas ilmunud Ameerika ulmekirjanduse kultusantoloogiast “Lilled Algernonile”.

Nii palju kui ma mäletan, oli see raamat mulle üks esimesi kokkupuuteid lääneliku ulmega – varem olin lugenud Seiklusjuttude sarjas ilmunud asju nagu “Sannikovi maa” või “Insener Garini hüperboloid”. Ja kuigi ma ei saa end täna kuidagi tõsiseks ulmefänniks pidada, on “Lilled Algernonile” kokkuvõttes kindlasti üks minu lugemust enim mõjutanud raamatuid. See andis tõuke otsida üles “Mirabilia” sarjas ilmunud Asimovi, Bradbury ja Simaki raamatud ning sealt edasi lugeda kõike, mis jäi kätte Strugatskitelt või Stanislaw Lemilt. Ja nii oli ka mu esimene suure vaeva ja sõnaraamatu abiga loetud ingliskeelne raamat Douglas Adamsi “Hitchhikers Guide to the Galaxy”.

Kuigi “Algernoni” ilmumisest eesti keeles on möödas juba enam kui kolmkümmend aastat, olen siiani arvamusel, et tegu on väga hea kogumikuga – mis pole ka sugugi üllatav, kuna selles esindatud autorid on tõesti enamuses ka oma ala klassikud. Tegelikult oli ulmekirjandus, või teaduslik fantastika, nagu seda vene keeles nimetati, kunagi Nõukogude Liidus silmapaistvalt heal järjel ja seda sugugi mitte ainult tõlgete näol. Vene kultuuris on pikk fantastilise ja grotsekse kirjanduse traditsioon, alates Gogolist, läbi Ilfi ja Petrovi, Oleša ning Bulgakovi kuni Pelevinini ning teaduslik fantastika oli üks selle viljakas haru.

Nõukogude ulme kuldaeg (umbes 1956–1972) oli ühtaegu nii äärmiselt produktiivne kui ka kõrge tasemega. Paljude kirjanike jaoks oli ulmekirjandus tollal pea ainsaks tolereeritud alternatiiviks “sotsialistlikule realismile” ning võimaldas tegeleda ühiskondlike teemadega (mis paigutusid kaugele tulevikku ja võõrastesse galaktikatesse), ilma et raamatuid oleks tsensuuri poolt kohe alla tulistatud – kuigi ka see taktika ei osutunud alati edukaks ning näiteks Strugatskite “Tigu nõlvakul” (eesti k. Andres Ehini tõlkes LR 1971) ilmus kärbetega ja “Inetud luiged” (eesti k. Varrakult 1997) ei saanudki N. Liidus ilmumisluba. Eesti lugeja on selles mõttes väga õnnelikus seisus, et lisaks omal ajal ilmunud Nõukogude ulmele nagu Strugatskid (“Ajastu ahistavad asjad “, “Hukkunud alpinisti hotell”, “Purpurpunaste pilvede maa”, “Raske on olla jumal” ning “Miljard aastat enne maailmalõppu”), Jefremov (1957. a. klassik “Andromeeda udukogu”), Beljajev (“Amfiibinimene”), juba eespool mainitud Obrutšev ning Aleksei Tolstoi, on selle tõlkimine jätkunud ka hiljem, lisaks “Inetutele luikedele” ilmus Punase Raamatu sarjas mõni aasta tagasi ka näiteks selline varane klassik nagu Zamjatini “Meie”.

See on terve hulk häid raamatuid, millega kindlasti tasub (taas)tutvuda.

  1. Hedy
    8. mai, 2009 kell 08:19 | #1

    Tore on näha, et “Algernon” on mõnel pool ka õpetajate poolt soovitusliku kirjandusena välja pakutud, õigemini üks jutt sealt. Lapsed tulevad seda raamatukokku küsima.

Kommentaarid on suletud.