Esileht > Kriitika, Teadus, Uudisteos > Reaalsuse kompuuter

Reaalsuse kompuuter

1. mai, 2009 Daniel Vaarik
Stephen Wolfram, "A New Kind of Science" (2002)

Stephen Wolfram, "A New Kind of Science" (2002)

Kohe kui Stephen Wolframi raamat A New Kind of Science ilmus, lasin ühel oma Helsinkis viibival sõbral selle endale osta. Ma olin lugenud arvustust, mille autor polnud küll veendunud, kas teos on akadeemiliselt midagi väärt, kuid leidis, et kahtlemata on tegemist kõige ilusama teaduspublikatsiooniga aastal 2002. See tekitas minus suurt huvi, kuna mulle meeldivad leidlikud graafilised skeemid ja ootamatud visualisatsioonid.

Seitse aastat hiljem pole ma seda raamatut jätkuvalt lõpuni läbi lugenud, kuid ma olen teda avanud erinevatest kohtadest, vaadanud arvukaid pilte ja lugenud siit sealt 10–15 lehekülge. See on ka üks massiivsemaid raamatuid minu kodus. 1200 lehekülge paks ja mitu kilo kaaluv kolakas nii öelda.

Stephen Wolfram hakkas seda raamatut kirjutama 1992. aastal ning lootis valmis saada palju rutem kui 10 aastaga. Mida rohkem ta aga oma kabinetis selle teksti kallal vaeva nägi, seda suuremaks projekt kasvas. Lõpuks sündis megateos, mille igal leheküljel kinnitatakse peaaegu ajupesulise innuga, et tegemist on täiesti uut tüüpi teadusega. Kui proovida ühe lausega kokku võtta selle raamatu olemus, siis on väide see, et universum on digitaalne või siis, et universum on arvutiprogramm.

See universaalne programm sooritab lihtsatel reeglitel põhinevaid arvutustehteid ning Wolfram ei ole ju sugugi esimene, kes tõestab, et väga lihtsa arvutustehte põhjal on võimalik saavutada ülikeerulisi tulemusi. Miks siis ei võiks universum olla programm.

Autor defineerib ära hunniku lihtsaid reegleid, mis kõige lihtsakoelisemalt kirjeldades on sellised, et kui ruudustikus on täpp ja tema kõrval teine täpp, siis esimene täpp teeb mingi tegevuse (näiteks kustub ära). Tavaloogika järgi otsustades ei peaks sellest ju midagi keerulist sündima, kuid lastes neil reeglitel arvutiekraanil kujuneda, avastame, et meie silme ees rulluvad lahti hämmastavalt keerulised mustrid.

ca_rule110s

Mitmed Wolframi raamatu arvustajad on öelnud, et pärast mõnda raamatuga veedetud tundi õue minnes ei ole midagi enam võimalik endise pilguga vaadata. Puukoor? Palun väga, reegel see ja see. Pilved? Aga muidugi, järgmine reegel.

Wolframi enda hinnangul võikski kogu universum oma meeletus komplitseerituses põhineda tema poolt kirjeldatud reeglil number 110 (pildil). Tõepoolest, see reegel produtseerib väga elulähedasi mustreid. Vähemalt selle jaoks, kes omab pisutki kujutlusvõimet.

Raamatut lugedes võib meenutada väidet, mille kohaselt on loogiliselt võttes tõenäosus, et me elame arvutisimulatsioonis kõrgem, kui selle tõenäosus, et me elame mingis “reaalses” maailmas. Argument põhineb sellisel mõttekäigul: tõenäosus, et universumis esineb nii arenenud tsivilisatsioone, kes on võimelised looma arvutisimulatsioone, on olemas, kuid see on madal. Samas, kui üks selline tsivilisatsioon juba tekib, siis selle liikmed loovad sadu, tuhandeid või isegi miljoneid arvutisimulatsioone, seega on meil suurem tõenäosus asuda ühes sellises.

Raamatut ennast saab lugeda ka online, see on kättesaadav siit. Mis teeb Wolframi teose eriliseks on see, et kindlasti pole see mingi esoteerika. Ja alati tuleb ju meelde, et kunagi arvasid inimesed, et maakera on lapik.

Categories: Kriitika, Teadus, Uudisteos Tags:
  1. Sash
    9. mai, 2009 kell 09:20 | #1

    Raamat on muide ka täiesti online saadaval, kui keegi huvi tunneb. Mina hakkasin küll sirvima :)
    http://www.wolframscience.com/nksonline/toc.html

Kommentaarid on suletud.