Esileht > Ajalugu, Kriitika, Vana klassika > Raamatud, mis äratavad teisi raamatuid

Raamatud, mis äratavad teisi raamatuid

2. mai, 2009 Tiit Aleksejev
Hope Muntz, "The Golden Warrior" (1949)

Hope Muntz, "The Golden Warrior" (1948)

Karl Ristikivi “Päevaraamatus” on 30.09.1959 huvitav sissekanne: “Olen lõpuks leidnud raamatu, mille stiil sobiks mu Konradini-romaanile. See on Hope Muntzi “The Golden Warrior”, mis käsitleb hoopis varasemat aega, nimelt William Vallutaja ja Haraldi võitlust. Aga selle lakooniline kroonikastiil, mis kuskil ei lähe ulatuslikuks miljöökirjelduseks ja detailide maalimiseks, on ainus mõeldav lahendus. Iga teise stiiliga jooksen otsekohe kinni. Ja seejuures on sel teatavat suurejoonelisust lihtsust, mis sobib raamatule, mis peaks saama kõigi järgnevate põhjaks ja lähtekohaks.”

Kui 1948. a. ilmunud “Kuldset sõdalast” “Põleva lipuga” võrrelda, siis selgub, et ülaltoodud read võivad olla Ristikivi ajalooliste romaanide mõistmisel küllaltki olulise tähendusega. Täpsemalt: Ristikivi saab impulsi, milleks ta ilmselt sisimas juba ammu valmis oli, ja edaspidi läheb kõik tõusvas joones. Ja ta ei ole ainus autor, kes Muntzilt äratust on saanud. Selles mõttes võib “Kuldset sõdalast” võrrelda Juan Rulfo 1955. a. ilmunud “Pedro Paramoga”, mille kohta Gabriel Garcia Marquez on öelnud, et see romaan viis ta välja aastaid kestnud seisakust ning andis inspiratsiooni “Sada aastat üksinduse” loomiseks.

Juan Rulfo, "Pedro Paramo" (1955, e.k. 1979)

Juan Rulfo, "Pedro Paramo" (1955, e.k. 1979)

Muntz kirjutas ühe raamatu, Rulfo kaks. Sellest piisab.

Kummaline emotsioon – avastada autor, kes on kirjutanud nii, nagu sa ise kirjutama peaksid.

Alfred Duggan, "Knight with Armour" (1946)

Alfred Duggan, "Knight with Armour" (1950)

Kogesin midagi sarnast Alfred Duggani 1950. a. ilmunud “Knight with Armour’iga”. See on romaan Esimesest ristisõjast, mille peategelaseks normanni rüütel, kes elab läbi kõik peregrinatio viletsused ja lõpuks Jeruusalemma vallutamisel surma saab. Ostsin selle 2001. a. ühest “Waterstones’i” raamatupoest (kahtlevalt, kirjastuseks oli Cassell Military Paperbacks ja autori nimi ei öelnud mulle midagi). Kõigele lisaks pandi raamat rongis pihta: jätsin “Knight with Armour’i” laua peale ja kui tagasi tulin, oli see läinud. Saatus, mõtlesin. Ilmselt ei pidanudki ma seda lugema. Siis aga kihvatas miski ja hakkasin vagunit läbi kammima. Üllatus, üllatus – üks neidis Duggani romaani sirviski. Väikesed valed, väikesed vabandused ja mõne hetke pärast võisin lugemisega algust teha. Umbes sajandal leheküljel sain aru, et see on võti ühe teise raamatu juurde. Nii läkski.

Igal juhul tahaksin Hope Muntzi “Kuldset sõdalast” soovitada. Loo peategelaseks on kuningas Harold II (mees, kes 1066. a. riigist ilma jäi) ja taustaks  normannide avantüür, mida hiljem ei ole õnnestunud korrata. Kuigi Adolf oli päris lähedal. Aga nagu ütles Winston Churchill, kellele Muntz “Kuldse sõdalase” pühendas (aastal 1940 oleks Haroldi-vihje eest ilmselt sõjakohtu alla antud): tulgu, see ei ole meil esimene kord. Tõepoolest.

Categories: Ajalugu, Kriitika, Vana klassika Tags:
  1. 3. mai, 2009 kell 22:44 | #1

    Toodud näited toovad mulle meelde ühe Umberto Eco räägitud loo, kuidas ta oli kunagi jännis oma doktoritööga Aquino Thomase esteetikast. Otsides head lahendust, kuidas ummikust edasi pääseda, sattus ta juhuslikult lugema üht 19. sajandil ilmunud abee Vallet’ uurimust keskaja esteetikast, mille keskel tabas teda korraga ilmutus: täpselt seda ideed ta otsiski, mis Vallet’ raamatus kirjas; ta joonis kohe vastava lõigu punasega alla ja sööstis siis oma väitekirja edasi kirjutama. Aastaid hiljem “Roosi nime” kirjutades, otsustas Eco tollase leiu meenutuseks alustada oma romaani kummardusega Vallet’le, kes figureerib kohe teose avalauses. Ent siis möödus veel aastaid, kuni talle sattus see Vallet’ raamat uuesti kätte, ja suur oli tema üllatus, kui ta avastas, et sellel allajoonitud lõigul polnud vähimatki sidet selle ideega, mille ta arvas olevat sealt avastanud! Eco oli lihtsalt raamatusse projitseerinud omaenda mõtte, mis ootas vaid väikest välist tõuget, et ilmale tulla. See on mu meelest hea näide sellest, kuidas mõni raamat võib täiesti tahtmatult aidata kaasa teise raamatu sünnile.

Kommentaarid on suletud.