Esileht > Kirjanik, Lugemine, Vana klassika > Pessoaga Lissabonis

Pessoaga Lissabonis

5. mai, 2009 Marek Tamm
Fernando Pessoa, "Lisbon" (1925)

Fernando Pessoa, "Lisbon" (1925)

Mida me otsime, kui sõidame võõrale maale või võõrasse linna? Kui ma enda pealt vaatan, siis enamasti otsin ma kinnitust sellele, mida teadsin juba varem. Tõenäoliselt on see põhjus, miks ma tahan sõita kohtadesse, millest mul on piisavalt eelteadmisi (või eelarvamusi, mis teeb enam-vähem sama välja). Lissaboni sõitsin ma kevadel Fernando Pessoa pärast. Kõik need päevad lugesin ainult tema teoseid, mis võtsid kohvrist põhiruumi, isegi reisijuhiks oli tema väike raamatuke, algselt inglise keeles kirjutatud “Lisbon: What the Tourist Should See” (1925). Muide, sellest on tehtud veebis ka üks interaktiivne versioon ja lähiajal peaks linastuma raamatu põhjal tehtud dokumentaalfilm. Hämmastav, kui kasutamiskõlblik on see enam kui 80 aastat tagasi kirjutatud teejuht, isegi kui see ei anna vähimatki aimu Pessoa kirjanduslikust talendist.

Kuna meie ööbimispaik oli vaid sada sammu Praça do Comércio’st, kust Pessoa soovitab linnaga tutvumist alustada (tõsi, ta lähtub eeldusest, et külaline saabub Lissaboni merelt, mis on tõesti kõige õigem, ent tänapäeval kaunis keeruline), siis sellelt hiiglaslikult väljakult me oma teekonda alustasimegi. Muide, samal väljakul asub Pessoa lemmikkohvikuid, kus ta veetis märkimisväärse osa oma elust: Café Martinho da Arcada. Mõistagi veetsime meiegi seal meeldivalt aega, Pessoad lugedes ja kohvi juues. Taustaks seintel tema fotod ja koopiad käsikirjadest.

Pessoaga "Café Martinho da Arcada'ses"

Pessoaga "Martinho da Arcada's"

Teine Pessoale tähenduslik kohvik on Largo do Chiado äärde jääv A Brasileira, üks vanimaid Lissaboni kohvikuid (asutatud 1905), kus tänapäeval põlistab Pessoa mälestust skulptuur istuvast kirjanikust.

Pessoaga "A Barsileira's"

Pessoaga "A Brasileira's"

Pessoa looming on nagu loodud kohvikutes lugemiseks. Nagu siinsamas varemgi täheldatud, moodustab suur osa tema loomingust justkui hiiglasliku “protoblogi“, mis mõeldudki katkendlikuks nautimiseks. Ma lugesin reisi ajal uuesti läbi “Rahutuse raamatu” (nüüd täielikumas inglise tõlkes, varem olin lugenud lühemat prantsuse versiooni) ja ühe kogumiku autobiograafilisi kirjutisi, mis moodustasid kokku tõelise elutarkuse varamu. Ainult üks juhuslik kild “Rahutuse raamatust”: “Täpselt nii nagu mõned inimesed töötavad, sest nad on tüdinud, kirjutan mina vahetevahel, sest mul pole midagi öelda.” Või: “Sügav tundmus, et ma ei sobi teistega kokku, on tingitud sellest, et kui enamik inimesi mõtleb tunnetega, siis mina tunnen mõtetega.”

Ei püüagi kõike Lissabonis kogetud ja korjatud siia blogisse püüda, ent lõpetuseks üks kõnekas episood. Tagasilennul Tallinnasse, kui olime taas süvenenud Pessoa lugemisse, võttis meiega jutu üles üks kõrval istunud Portugali noormees, kes läks ilmselgelt Pessoa peale põlema, tsiteerides isegi peast tema luuletusi. Hiljem selgus, et tegemist on eduka fotomodelliga, kes sõitis külla oma Eesti lauljannast armsamale (jah, seesama, kes laulis 2000. a. Eurovisioonil). Mis pani mõtlema, kui paljud meie meesmodellid tunnevad peast head Eesti luulet…

Päris lõpetuseks aga katke eelmainitud dokumentaalfilmist, mis püüab filmilinal taaselustada Pessoa Lissaboni (sulni fado-muusika taustal):

Categories: Kirjanik, Lugemine, Vana klassika Tags:
Kommentaarid on suletud.