Esileht > Kriitika, Uudisteos > Ajaloolised põnevikud Hispaania moodi

Ajaloolised põnevikud Hispaania moodi

7. mai, 2009 Kai Aareleid

Viimase kümnendi jooksul on Hispaaniast võrsunud terve plejaad kirjanikke, kelle romaane võib koondada ühise määratluse “ajalooline põnevik” alla. Kuivõrd “ajalooline” või kuivõrd “põnevik” on iga teose puhul erinev, ent üks ühine tunnusjoon on üllatuslik edu ka väljaspool hispaaniakeelset maailma. Piisab, kui nimetada algatuseks Javier Sierra, Matilde Asensi, Julia Navarro, Carlos Ruiz Zafóni ja Ildefonso Falconesi nime.

Javier Sierra, "La cena secreta" (2004)

Javier Sierra, "Püha õhtusöömaaeg" (2004)

Javier Sierra jõudis inglise keelde ja seega maailma kõigepealt raamatuga “Püha õhtusöömaaeg” (La Cena Secreta), mis ilmus Hispaanias 2004 ja inglise keeles 2006. Kohe pärast ilmumist murdis raamat end korraks isegi NY Times‘i menukite esikümnesse, mis pole minu teada õnnestunud ühelgi teisel tänapäevasel Hispaania kirjanikul. Pealiskaudselt vaadates võib ju öelda, et tegemist on “Da Vinci koodi” klooniga nagu neid on hiljem ilmunud teisigi. Ent Sierra lähenemine oma ainesele on siiski märgatavalt põhjalikum. Ja ka geniaalselt lihtsam. Raamatu sündmused leiavad tervenisti aset Da Vinci kuulsa maali loomise ajal ning lugu keerleb maali tõlgenduste ja kunstniku väidetava ketserluse ümber. Selles romaanis ei ole Sierra mänginud ajaga nagu ühes oma varasemas teoses, “Sinine daam” (La Dama Azul), mis teeb seda mitte üksnes jutustamistehnika, vaid ka loo lähtepunkti osas (selle keskmes on aja- ja ruumirännakud ning mõte minevikku ja tulevikku vaatamise masinast, nn kronoviisorist). Sierra külastab muide ka tänavust Tallinna kirjandusfestivali ning mõlemad mainitud raamatud peaksid varsti ilmuma ka eesti keeles.

Matilde Asensi on käsitlenud nii kaugemat ajalugu (Ameerika “avastamine”, templirüütlid)  kui ka lähemat minevikku (kadunud Merevaigutuba), ent tema seni tuntuim teos on El Ultimo Catón (“Viimane cato”). Kiusatus oleks siinkohal pisukese irooniaga tutvustada raamatu sisu märksõnades: salajane vennaskond (Tõelise Risti vennaskond, mille liikmed on läbi sajandite valvanud tükikesi ristist, millel Kristus ristisurma suri), sündmustiku käivitanud tänapäevane mõrv, kummalised haavad tapetu kehal, tasapisi paljastuv sajandeid saladuses hoitud liikumine oma rangete reeglite, hierarhia ja rituaalidega, tuntud inimene, kelle teos sisaldab koodi (selles loos Dante, kelle “Jumalikku komöödiasse” on sisse kirjutatud salajane teejuht pühendatutele)… Kõlab nagu retsept à la teadagi kes, kas pole. Ent Asensi romaan ilmus aastal 2001: raamatuni, mida eelnev teile ehk meenutas, jäi siis veel kaks aastat.

Carlos Ruiz Zafóni “Tuule vari” on olemas ka eesti keeles, olgu lihtsalt öeldud, et “Zafóni fenomenis” saavad kokku vana hea arenguromaan, müstiline gooti õhustik ja võimas keskne kujund Unustatud Raamatute Surnuaia näol. Kirjanik on lisaks “Tuule varjule” ja eelmisel aastal ilmunud “Ingli mängule” lubanud kirjutada samast maailmast (ent erinevatesse ajastutesse asetuvate sündmustikega) veel kaks romaani.

Julia Navarro, “Püha surilina vennaskond” (2004)

Sarnaselt Matilde Asensiga on ka Julia Navarro tegelenud ajaloolise põneviku selle alajaotusega, mille kohta öeldakse inglise keeles “religious fiction”. Näiteks räägib tema esimene ja ilmselt edukaim romaan “Surilina vennaskond” (La Hermandad de la Sábana Santa), nagu pealkirigi reedab, kristlaskonna ühe vastuolulisima reliikvia – Torino surilina – teekonnast 1. sajandi Jeruusalemmast 14. sajandi Itaaliasse ning sellega seotud sissemurdmistest, süütamistest ja mõrvadest tänapäeva Torinos, mis, nagu selgub, pole kaugeltki mitte üksikjuhtumid. Navarro esitatud lugu on tänuväärne selle poolest, et ajalugu puudutavad osad raamatust heidavad  päris palju uut valgust kuulsale riidepalakale, millest peaaegu kõik on midagi kuulnud ja mida paljud on isegi näinud, kuid mis kuulub pigem kategooriasse “metafoorid”. Kusjuures kõike pole tarvis isegi uskuda, et targemaks saada.

Ildefonso Falcones “Mere katedraal” (2006)

Ildefonso Falcones “Mere katedraal” (2006)

Ildefonso Falconesi kolm aastat tagasi ilmunud romaan “Mere katedraal”  (La Catedral del Mar)  on  ülalkirjeldatutega võrreldes põnevik ainult tingimisi ja sama hästi võiks seda pidada arenguromaaniks või ajalooliseks linnaromaaniks – aga eks need piirid olegi emajaolt meelevaldsed. Iva on selles, et “Mere katedraal” – milles Barcelona kuulsa Santa María del Mari katedraali kivi kivi haaval ehitamine tõuseb ühe elutöö ja ühe ajastu sümboliks – kinnitas taas kord Hispaania ajalooliste (põnevus)romaanide elujõulisust ja võimet riigipiire ületada.

Mõne viimase aasta jooksul on esile kerkinud veel sellised autorid nagu Enrique Joven, Emilio Calderón, Esteban Martín ja Andreu Carranza (“Gaudí võti” on ilmunud ka eesti keeles: Ersen, 2008) ning Juan Gómez-Jurado.

Ühest küljest on paljude teoste taustal ilmselgelt põhjalik ja pikk uurimistöö. Nagu Julia Navarro puhul juba mainitud sai: tore on põnevikku lugedes ka targemaks saada. Põhjalikkusel on muidugi ka “äraspidine” pool: nii mõnigi raamat on üsna mahukas, 500 lk ja enam. (Ehk siis umbes “aastapikkune” kui tõlkija mõistetes arutleda.) Lugeja seisukohalt nõuavad need teinekord lausa lisalugemist teatmeteostest ja tagasilappamist raamatus endas (oleneb lugemisharjumustest).

Muidugi ei saa jätta mainimata, et pea kõigil kõne all olevatel kirjanikel on nii Hispaanias kui välismaal fenomenaalsed agendid, milleta nende edu olnuks/oleks kui mitte väiksem, siis aeglasem kindlasti. Ent tahaksin siiski uskuda üht olulisemat tegurit: nimelt seda, et Hispaania oma mosaiikse ajalooga on andnud tolle maa tänapäevastele kirjanikele ühtaegu nii laia ja põneva ainese ja kui ka hüppelaua kõnetamaks lugejaid mistahes maailma nurgas – olgu siis eksootika või üldinimlikkusega. Nagu žanrile kohane, ei taotlegi need raamatud elitaarsust, vaid on rahvaromaanid selle mõiste parimas tähenduses.

  1. 7. mai, 2009 kell 18:55 | #1

    Kas selles trendis pole ka kõvasti Pérez-Reverte’i nii kodumaise kui rahvusvahelise edu mõjutusi?

  2. Kai Aareleid
    Kai
    8. mai, 2009 kell 12:51 | #2

    Kindlasti, Pérez-Reverte tegi n-ö tee lahti. Arvan, et kui küsida, milliseid tänapäeva Hispaania kirjanikke maailmas laiemalt teatakse, siis vastataksegi Pérez-Reverte, Zafón ja Sierra. Selles järjekorras. Nimetataks ehk ka Maríast, aga tema on hoopis teisest ooperist.

Kommentaarid on suletud.