Esileht > Kirjanik, Mälestused, Telgitagused > Ecoga Tallinnas

Ecoga Tallinnas

10. mai, 2009 Marek Tamm
Foto: Marek Tamm

Umberto Eco Tallinnas. Foto: Marek Tamm

Oleme viiekesi teel Tallinna Ülikooli esindussaali, et astuda üles Ecole pühendatud seminaril. Reinu idee ajel otsustame siseneda saali mitte peauksest, vaid kõrvalauditooriumi kaudu. Turvamees avab auditooriumi ukse, suunab meid vaheukse poole ja suleb oma seljataga väljapääsu. Üllatuseks selgub, et vaheuks Tallinna saali on lukus. Oleme jäänud auditooriumisse lõksu. Seina taga on 250 inimest, kes ootavad Eco saabumist, meie temaga oleme teisel pool seina. “L’enfer, c’est les autres,” kõlab Eco kõvahäälne nali. Naerame südamest mitu minutit. Ei olegi varem kohanud nii asjakohast kasutust sellele kulunud tsitaadile Jean-Paul Sartre’i näidendist “Kinnine kohus” (Huis clos, 1944 – otsetõlkes “Suletud uksed”). Õnneks on leiutatud mobiiltelefon ja turvamees päästab meid viimaks läbi vaheukse püünele; tõsi, seda alles kolmandal katsel, sest esimene võti ei keera ja teisel korral selgub, et tegemist on topeltuksega.

See on üks paljudest episoodidest, mis meenub Umberto Eco pooleteistpäevasest visiidist Tallinnasse. Ei püüagi siinkohal kirjutada üles kõike, mis nende kuueteistkümne tunni sisse mahtus, mil Ecot saatsin. Kuid jätkuks seiklustele Pessoaga Lissabonis, talletaksin siiski siin blogis mõne killu seiklustest Ecoga Tallinnas.

Keset rikkalikku õhtusööki Köögis tõdeb Eco korraga, et ta on näinud Tallinnas nii palju viisakaid kohti ja inimesi, et nüüd sooviks ta veenduda, kas siin linnas on ikka olemas ka hämaraid urkaid. Pärast erinevate variantide kaalumist otsustame kogu kambaga suunduda Levikasse. Reede õhtul kell pool üksteist on legendaarses keldribaaris veel hõre ja vaikne. Leti taga loeb üks kunde parasjagu ajalehest ülevaadet Eco esinemisest Tartus, kui istume Bologna professoriga leti kõrvale nurka. Tellime viskid – üks Eco igaõhtune rituaal. Püüame külalisele silme ette manada kultuskõrtsi värvikat ööelu. Talle paistab see paik meeldivat, kuigi kella kahe-kolmeni öösel ei viitsi ta siiski oodata, et lokaalile elu sisse tuleks.

Mõned tunnid varem sööme lõuna ajal Chedis sulneid Aasia hõrgutisi ja arutame, kus on parimad jaapani restoranid Pariisis. Rein kiidab Kambodžat ja selle kööki. Eco poetab kalambuuri, mis lõbustab mind terve päeva: prantslaste rahvustoit on Pol-Poth-au-feu.

Järgmise päeva ennelõunal teeme vihma tõttu aega parajaks Kloostri Aidas. Eco tellib viina. Ja siis veel ühe. Räägime itaallastest. Kalevi tahab viia jutu semiootikale. Eco vastab kiirelt: semiootika kohta küsi John Deelylt!

Täheldan huvitavat seika: kui me tavaliselt suhtleme omavahel inglise keeles, siis nii pea, kui jutt läheb Prantsusmaale, vahetab selle välja prantsuse keel. Justkui ei saakski sellest maast teises keeles rääkida. Eco jutustab, et tal on Pariisis Saint-Sulpice’i väljaku ääres väike korter, mille ta soetas sinna kunagi oma sõbra Marcello Mastroianni soovitusel. Vaikselt hakkas väljaku äärde siginema teisigi itaallasi, nii et nad otsustasid hakata Mastroianniga levitama kuuldusi, et selles piirkonnas on hüppeliselt kasvanud kuritegevus. “Oleks väga tüütu elada Pariisis ainult itaallaste keskel,” õigustab ta valitud taktikat.

Giid ja külaline. Foto: Marek Tamm

Giid ja külaline. Foto: Marek Tamm

Hommikul käime vihma kiuste truult Jüri Kuuskemaa sabas mööda vanalinna tänavaid. Eco lükkab tagasi vihmavarju, mille Raeapteegist laenuks saame. Ta eelistab mütsilodu, mis on tema kinnitusel vihmakindel ja meenutab talle lapsepõlve (tema sünnilinnas olevat pooled elanikud töötanud suures mütsivabrikus ja pidanud aastaringi kandma sama vabriku toodangut). Eco pole öösel õieti sõba silmale saanud, sest kliimamuutus annab jalavaluna tunda. Kui olime eelmine päev lõunasöögil pikalt arutanud, mida vanadus endaga kaasa toob, peatudes peamiselt positiivsetel külgedel (episoodilise mälu nõrgenedes tugevneb semantiline mälu ja näiteks lapsepõlv muutub palju kirkamaks), siis nüüd võib tunnistada selle kehvemaid külgi: keha muutub ilma suhtes tundlikuks. Murega vaatan teda, kui peame pugema mööda järsku treppi Kuuskemaa kodukeldrigaleriisse Pikal tänaval. Siiski pääseme sealt hiljem kadudeta tänavale tagasi, et sõita taksoga Toompeale ja siis Piritale.

Kui tund aega varem ronime välja Mustpeade maja väikesest uksest, poetab Eco itaalia keeles oma tõlkijast reisikaaslasele Jelenale: “Tallinn on üks väga ilus linn”.

Categories: Kirjanik, Mälestused, Telgitagused Tags:
Kommentaarid on suletud.