Varraku raamatublogiBlogi kõikidele, kellest raamatud hoolivad

Raamat, mis ei oota

7. juuli, 2012 Tarmo Jüristo Kommentaarid välja lülitatud

Uutmoodi lugemiskogemus:

Kategooriad: Kriitika Sildid:

Tõest ja jamast

20. juuni, 2012 Oliver Laas Kommentaarid välja lülitatud

Harry G. Frankfurt (snd 1929) on Ameerika moraali- ja vaimufilosoof. Ta avaldas 1986. aastal essee „On Bullshit“ – selle pealkiri võiks eesti keelde tõlgituna olla „Jamast“ –, milles piiritles teooria jamast. Tekst trükiti esialgsel kujul ära ka Frankfurti 1988. aastal avaldatud kogumikus „The Importance of What We Care About: Philosophical Essays“. Laiendatud kujul ilmus essee aga 2005. aastal eraldi pisikese raamatuna, millest sai üllatuslikult bestseller, püsides New York Times’i bestsellerite nimekirjas kakskümmend seitse nädalat. Selle mõtteliseks järjeks on 2006. aastal ilmunud samasugune õhuke raamat pealkirjaga „On Truth“, milles Frankfurt püüab näidata, miks tõde on oluline. Järgnevalt mõni sõna mõlemast raamatust.

Harry G. Frankfurt "On Bullshit" (2005)

Harry G. Frankfurt "On Bullshit" (2005)

Alustuseks jamast. Frankfurti eesmärgiks on teha mõningad filosoofilised märkused jama kohta. Ta ei käsitle jama retoorilisi (väär)kasutusi, vaid keskendub sellele, mida jama endast kujutab. Jama olemuseks on ükskõiksus tõe vastu. See sarnaneb mõnes mõttes valetamisele ja bluffimisele, kuid samas erineb neist. Valetamine ja bluffimine on mõlemad moonutamise või petmise viisid. Valetamise keskne mõiste on väärus: valetaja tahtlikult kuulutab midagi väära. Ka bluffimise eesmärk on tavaliselt millegi väära kuulutamine, aga erinevalt valetamisest on siin pigem tegemist millegi võltsimisega. Seetõttu on bluffimine valetamisega võrreldes jamale lähemal. Jamale on olemuslik võlts olemine. Vale ja jama erinevuse mõistmiseks tuleb silmas pidada, et võltsing ei pruugi originaalile millegi poolest alla jääda – ainsaks probleemiks on selle valmistamise viis. Midagi sarnast kehtib ka jama kohta: jama ajamisel ei hoolita öeldu tõeväärtusest, kuid jama ise ei pruugi sealjuures väär olla. Jamaja võltsib seda, millest ta räägib, kuid ta ei pruugi sealjuures seda moonutada; ta ei pruugi meid petta faktide osas, kuid ta püüab meid petta oma ettevõtmise osas. Nii valetaja kui ka jamaja esitavad ennast vääralt tõe edastajatena. Nende erinevus on järgmine: valetaja varjab seda, et ta püüab meid eemale juhtida õigest arusaamisest tegelikkuse kohta; jamaja varjab aga seda, et tema jaoks on esitatud väidete tõeväärtus ebaoluline. Nii tõemeelne kõneleja kui ka valetaja n-ö mängivad sama mängu, kuid nad on teineteise suhtes vastaspooltel – mõlemad lähtuvad tõest, aga üks neist lükkab tõe autoriteedi tagasi ja vastandab ennast sellele. Jamaja on mängust väljaspool, sest ta ei lükka tõde tagasi, vaid eirab seda. Nii valetamise kui ka tõe rääkimise eelduseks on võimalus eristada tõesust väärusest. Jama ajamise eeltingimuseks on selle eristuse eiramine või mittetunnistamine. Frankfurt leiab, et sel põhjusel on jama tõe seisukohalt ohtlikum, kui vale. Valetaja tunnistab tõe olemasolu, kuid soovib seda moonutada. Jamaja eirab tõde ning ei tunnista erinevust tõe ja vale vahel.

Miks aetakse jama? Frankfurti arvates on jama vältimatu olukordades, kus kõnelejal tuleb sõna võtta teemadel, millest ta suurt midagi ei tea. Sellises positsioonis on tema sõnul mitmed meedias esinevad arvamusliidrid. Jama rohkuse sügavamaks põhjuseks on Frankfurti sõnul erinevad kaasajal levinud skeptitsismi vormid, mis väidavad, et meil puudub usaldusväärne juurdepääs objektiivsele reaalsusele, mistõttu me ei saa ka teada, kuidas asjad tegelikult on. Üheks reaktsiooniks sellisele skeptitsismile on õigsuse ideaali vahetamine siiruse ideaali vastu: selmet püüelda meie ühise maailma täpse kirjeldamise poole, keskendutakse iseenda sisemaailma ausale kirjeldamisele. Frankfurti sõnul ei ole tõsiseltvõetav arvata, et kui maailm meie ümber ei ole määratletud ning seetõttu õigete ja väärade kirjelduste kaudu tabatav, siis meie ise seda oleme. Samuti ei ole usutav, et tõdesid meie endi kohta on lihtsam teada, kui tõdesid maailma kohta, sest meie endi kohta käivad faktid on samamoodi avatud skeptilisele kahtlusele. Sellest kõigest järeldub tema sõnul, et siirus ise on jama.

Harry G. Frankfurt "On Truth" (2006)

Harry G. Frankfurt "On Truth" (2006)

Ja nüüd mõni sõna tõest. Frankfurt ütleb kohe raamatu „On Truth“ alguses, et tema eesmärgiks ei ole sekkuda filosoofilistesse debattidesse, mis käivad mõistete ’tõene’ ja ’väär’ määratlemise ümber. Selle asemel võtab ta enda sõnul lähtekohaks tervemõistusliku arusaama tõesusest ja väärusest: me teame, mida tähendab rääkida tõtt nende asjade kohta, millega me oleme tuttavad (nt oma nimi ja aadress) ning me teame mida tähendab samade asjade kohta valetada. Raamat keskendub ainult tõe väärtusele ja tähtsusele. Esimene ja ühtlasi läbiv argument tõe väärtuslikkuse kohta on utilitaristlik – tõel on praktiline väärtus.  Tõdede instrumentaalne ja praktiline väärtus seisneb selles, et nad annavad meile täpse kirjelduse tegelikest objektidest ja sündmustest, millega me peame kokku puutuma. Säärased teadmised annavad meile aimu, milline on meile avatud võimaluste ruum. Ühtlasi võimaldavad nad meil maailmas orienteeruda. Me võime ennast koduselt tunda selles tegelikkuse osas, mille kohta meil on tõeseid teadmisi, sest antud teadmiste varal me orienteerume maailmas. Frankfurti sõnul on faktilisuse määratlev iseloomulik joon sõltumatus meie uskumustest ja soovidest.

Ühiskondlikul tasandil on tõde oluline, sest võimaldab ühiskonnal toimida. Frankfurt toob selle kinnituseks näiteid faktide ja neid esitavate tõeste väljendite olulisusest nt inseneritöös ja teistes täppisteaduslikes valdkondades. Tõde on oluline ka indiviididele, sest kõige fundamentaalsemal tasandil ei ole neil ilma selleta võimalik ellu jääda. Me toetume enese alalhoidmiseks tõestele väidetele ja nende aluseks olevatele faktidele. Seda seisukohta ilmestab Frankfurt Spinoza ideedega.

Miks valetamine meid riivab? Valetamine ei lase meil tuvastada seda, kuidas asjad tegelikus maailmas on. Valetaja püüab oma väljamõeldisega asendada meie asjakohastele faktidele toetuvat vaadet maailmale. Uskudes valet me usume fiktiivsesse maailma, millele teised juurde ei pääse. Teatud mõttes on valetamise ohver välja arvatud ühise kogemuse maailmast. Ta on teistest isoleeritud väljamõeldud maailmas. Frankfurt käsitleb oma raamatus veel tõe ja vale seost sõprusega, armastusega jt inimelu aspektidega. Need jäägu potentsiaalsetele lugejatele endile avastamiseks.

Mõlemad raamatud on suunatud peamiselt tavalugejale ning kõnealuste teemade põhjalikumaid filosoofilisi käsitlusi neist ei leia. Minu silmis on Frankfurti arutlused jamast põnevam lugemine, kui tema mõlgutused tõest, sest jama ise on tõega võrreldes vähem analüüsitud nähtus. Üldiselt võiks väita, et filosoofilises plaanis on Frankfurt realist, kes pooldab tõe vastavusteooriat (tema arutlused kummaski raamatus justkui eeldavad selle paikapidavust). Tõe vastavusteooria on kõige levinum tõeteooria. Selle järgi seisneb tõde vastavussuhtes propositsiooni ja selle vahel, kuidas asjad tegelikkuses on. Propositsioon on tõene, kui ta ütleb, kuidas asjad on. Propositsioon on justkui reaalsuse kaart või koopia. Kahjuks ei too Frankfurt oma tõde käsitleva raamatu lehekülgedel vastavusteooria poolt uudseid või huvitavaid argumente. Selguse mõttes täpsustan, et siinkohal ei ole minu jaoks küsimus mitte vastavusteoorias endas. Lihtsalt leian, et Frankfurt oleks võinud oma väiteid vaadata suurema hulga konkureerivate vaatepunktidega valguses. Näiteks ei mainita otseselt ega kaudselt tõe koherentsusteooriat (tõde seisneb kooskõlalistes suhetes mingi propositsioonide või uskumuste hulga liikmete vahel) või tõe liiasusteooria (predikaat „tõene“ on üleliigne, sest ütlus „on tõene, et p“ on samaväärne ütlusega „p“). Mõningad konkureerivad positsioonid leiavad otsesemat või kaudsemat mainimist – nt emotivism, mille kohaselt hinnangulistel ja normatiivsetel väidetel ei ole tõeväärtust, vaid nad väljendavad kõneleja emotsioone ja hoiakuid –, kuid seda kõike oleks võinud rohkem olla. Kokkuvõttes on tegemist laiemale publikule suunatud ladusalt loetavate filosoofiliste raamatukestega igapäevastest ja elulistest teemadest. Lugedes tuleks ainult silmas pidada, et autor argumenteerib kindla vaatepunkti kasuks, mistõttu ülevaatlikumate käsitluste otsijad peaksid teisi allikaid kasutama.

Kategooriad: Filosoofia, Kriitika Sildid:

Raamat armastusest (kui originaalne)

13. juuni, 2012 Maarja Kaaristo Kommentaarid välja lülitatud
Joan Connor "How to stop loving someone", Leapfrog Press, 2011

Joan Connor "How to stop loving someone" (2011)

Joan Connor on Ameerika kirjanik, kes õpetab Ohio ülikoolis loovkirjutamist, on võitnud (pigem väiksemat sorti) kirjandusauhindu ja avaldanud mõned novelli- ja esseekogud. Tema viimase teose, novellikogu „Kuidas lakata kedagi armastamast” (How to stop loving someone, 2011) võtsin kätte peaasjalikult kahel põhjusel. Esiteks oli mul vaja põgeneda Westeroselt: George R. R. Martini tellise „A Dance of Dragons” lugemisele oli vaja vaheldust ning teiseks olen viimasel ajal katsunud end ameerika kirjanduse osas veidi järele aidata. Lootused lugeda midagi head, lahedat ja teistsugust said täidetud kohe esimese vaimuka ja iroonilise novelliga „Mehed pruunis”. See jutustab noorest naisest, kelle kõiki eksmehi ühendab see, et neil on peas metallplaat (nii nagu Kristiina Ehini „Viimases monogaamlases” on kõigi meeste nimi Jaan) ja kes tellib raamatuklubist raamatuid, et UPS-i kulleril oleks ikka põhjust tema ukse taga käia (mis sest, et naine end sel ajal pigem diivani taha peidab). Niisiis, vahva lugemine, lõpp oli ka mõnusalt optimistlik, aga läks veel paremaks, sest juba järgmisi novelle lugedes sai selgeks, et kõik nad on kohati üsna erineva tonaalsuse, stiili ja tempoga, kergest ja teravast irooniast kiirendatakse tiheda lause ja kujundliku keeleni umbes kümne sekundiga.

Kuigi kõigi novellide õhustik on erinev – humoorikast sarkasmist nukra mõtiskeluni – ühendab neid ometi mingi tabamatu tunne, neis on midagi omamoodi maagilist, ligitõmbavalt õhulist ja heas mõttes eemalviibivat, kättesaamatut. Kui Connor oma lingvistilised raskekahurid tööle paneb, on tema keel nagu jäälill akna peal. Kirjeldused ja detailid on tabavad ja täpsed ning nagu pealkiri aimu annab, kõneleb suur osa raamatust tõepoolest peamiselt armastusest tema kõikvõimalikes inkarnatsioonides. Jutustatakse (muuhulgas esimesest) armumisest, armukese pidamisest, enesehaletsusest, petmisest, lahkuminemisest (What becomes of former lovers? Do they dream of us dreaming of them? Do we wander in like stray thoughts now and then? Once they spill us out of the blue bowl of their preference, do we slide away, cease to be that person whom they’ve loved? Is it a small death somehow, and between lovers, a limbo, until the next lover, divine, conjures from the void of self some other person whom he needs to love? lk 101), uuesti proovimisest (They are trying to fall in love. But she finds it gets more difficult as one gets older. Experience makes optimism harder; time makes it more necessary. lk 125). Kõik see tuuakse lugeja ette vapustavalt mõjuvas keeles (sealjuures mõjumata kordagi ilulevana) ja omapärase vindiga, loeme mehest, kes petab oma naist naise endaga, ajalehe nekroloogikirjutajast, kes hakkab kahtlustama, et on tegelikult menukirjanik või tüdinud kirjanikust, kes võtab endale William Butler Yeatsi identiteedi.

Kirjutamine ja kirjandus on selles raamatus olulised, joostes muude teemadega paralleelselt ja kohati nendega lõikudes, nagu elus ikka. „Mehed pruunis” peategelane on tellitud raamatud ikkagi enamasti ka läbi lugenud, ta lihtsalt ei julge alati neist rääkida. „Palimpsesti” nekroloogikirjutaja armastab sahtlisse kirjutades oma žanri piire laiendada ning „Jalutuskäik tõusuajal” kõneleb lõppevast suhtest, kuid palistab seda mõtetega kirjanikuks olemisest või olla tahtmisest. Kuid eks muidugi võib kõige selle peale öelda ka: The god Thoth, inventor of writing, laughed. “Hah,” he said. Or “Huh?” (lk 203).

PS. Aga kuidas siis ikkagi lakata kedagi armastamast? Kogumiku niminovellis antakse põhjalik 12-sammuline programm ja vastuse leiab leheküljel 183.

Kümme päevaraamatut

8. juuni, 2012 Marek Tamm 1 kommentaar

Mida aeg edasi, seda süveneb mu eelistus lugeda romaanide või luulekogude asemel nende autorite päevikuid ja kirjavahetusi. Tõsi, on terve rida kirjanikke, kelle puhul eelistan endiselt nende ilukirjanduslikku loomingut (ja paljude puhul muud polegi), ent autorid, kes on olnud mulle olulised belletristidena, on üha enam olulised diaristide ja korrespondentidena. Mõnelt diaristilt ei olegi ma ühtegi romaani või luulekogu lugenud, kuigi see on siiski erandlik. Aga ühe oma varasema postituse sõiduvees mõtlesin siin üles loetleda kümme kirjaniku päevikut, mis esimese hooga elamuslikemate seas meenusid. Kusjuures piirdun siinkohal, nagu öeldud, tõepoolest üksnes kirjanikega, kuigi elamusi on pakkunud ka õpetlaste, muusikute, kunstnike, poliitikute jt päevaraamatud. Möönan, et see on n-ö hetkevalik ja nädala pärast oleks nimekiri usutavasti kuni kolmandiku osas teistsugune. Kuid praegune nimekiri sai niisiis järgmine (n-ö rahvusliku tasakaalu huvides valisin viis kohaliku ja viis välisautori päevikut).

Ristikivi1) Karl Ristikivi, “Päevaraamat”. Tallinn: Varrak, 2009.

Ristikivi päevik kummitas mind juba aastaid enne selle ilmumist. Kuulsin selle olemasolust usutavasti millalgi 1990ndate keskel ja kuna Ristikivi on mulle olnud üks olulisemaid eesti kirjanikke (lugesin teda palju õrnas eas), siis mõistagi hakkasin kohe selle päeviku üle fantaseerima, seda enam, et selleks ajaks olin kuulnud ka Ristikivi seksuaalsest sättumusest. Ja mõistagi oli mu rõõm suur, kui 2007. aasta alguses pöördus minu poole Janika Kronberg ettepanekuga Ristikivi päevik, vähemalt osaliseltki, Varrakus välja anda. Seisin hea selle eest, et mahu kiuste pääseks trükki päevik tervikuna, mitte ainult katkendid sellest, nagu oli Janika algne plaan. Suur töö nägi viimaks ilmavalgust 2009. aasta kevadel ja siis lugesin päeviku ka otsast lõpuni läbi. Kõik mõistagi ei vaimustanud ja Ristikivi mõttemaailmast andis päevik aimu peamiselt vaid kaude, ent oma lugemismuljetest olen veidi pikemalt kirjutanud juba siinsamas blogis.

Vahing2) Vaino Vahing, “Päevaraamat”. I-II. Tallinn: Vagabund, 2006, 2007.

Veidi nagu Ristikivi päevik, nii kujutas ka Vahingu oma minu jaoks pikka aega omaette väikest fantasmi, seda hiljemalt 1990ndate algusest, mil selle olemasolust esimest korda kuulsin. (Neid veidi müütilise varjundiga päevikuid, mille lugemisele ikka mõtlen, on muide veelgi, näiteks Ivar Ivaski oma, millest on Sirje Oleski valikul ilmunud mõned väljavõtted 2007. aastal, või Rein Ruutsoo oma, millest on ilmunud siin-seal kultuuriajakirjanduses katkendeid.) Kui Vahingu märkmed viimaks Vagabundi kirjastuses ilmusid, siis oli see iha hakanud küll juba vaibuma, mis ei tähenda, et lugemine oleks olnud huvitu. Eks aimu sai juba veidi varem ilmunud Vahingu “Noorest Undist” (LR 2004), mis põhineb suuresti neilsamul päevaraamatutel. Tõsi, ilmunud kujul ei ole tegemist päevikute tekstikriitilise väljaandega, vaid pigem Joel Sanga osava kompositsiooniga päevaraamatu materjalidest. Usutavasti oli see õige lähenemine, sest ilmunud tekst on piisavalt tihe ja pinges, kõik see äng ja Jung, salongitamine ja špiilimine on seal kenasti kinni püütud. Nii et, kel soov saada aimu 1970ndate aastate Tartu vaimuelust (kokku hõlmab päevik ajavahemikku 1968–1984), siis see on kindlasti via regia.

Roos3) Jaan Roos, “Läbi punase öö”. I-V. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1997-2009.

Jaan Roos (1888–1965) pole küll rangelt võttes kirjanik, ent laiemas mõttes kirjamees kindlasti, kes on kirjutanud terve rea kirjandus- ja kultuuriloolisi raamatuid. 1944. aasta märtsis otsustas ta asuda segaste aegade talletamise nimel pidama päevikut ja tegi seda päev-päevalt imetlusväärse visaduse ja põhjalikkusega kuni 1954. aasta lõpuni. Kusjuures otsustavaks sai mitte väsimus, vaid ohtlikkus, päeviku viimane sissekanne 1954. aasta 31. detsembril kõlab: “Edaspidi ma päevikut enam ei kirjuta, on ohtlik.” Põhiosa sellest ajast elas ta põrandaalust elu, rändas mööda Eestit ja peitis ennast nii taludes kui metsades.

Roosi mahukas päevik, mis Jaan Isotamme ja Mart Orava tänuväärse töö tulemusel ilmus viies köites 1997.–2009. aastal, on kindlasti üks kõige vahetum sissevaade sõjajärgse Eesti kuulujuttude ja tagarääkimiste, lootuste ja hirmude maailma. Roos, kes tõelise etnograafina talletab iga pisemagi kuuldud jutu või kõlaka, on meisterlikult kirja pannud kogu selle pineva ja ängistava ajastu, mis 1944–1954 üle Eesti laotus. Kujutan vaimusilmas hästi ette, et osav analüüs suudaks neist köidetest selitada Eesti sõjajärgse maaelu tõelise mentaalse geograafia, sest Roosi suhtlusvõrgustik (sinna kuulus sadu inimesi üle kogu Eesti) on tõeliselt muljetavaldav, nagu ka tema oskus inimestega usalduslikult vestelda ja teavet peilida.

tuglas4) Elo Tuglas, “Tartu päevik: 1928-1941″ ja “Elukiri”. Tallinn: Faatum, 1996, 1993. Kordustrükk, Tallinn: Tänapäev, 2008 ja 2009.

Friedebert Tuglase naitumine Emma Elisabet Oinasega (tulevase Elo Tuglasega) oli muidugi mõistuseabielu. On õigupoolest päris imetlusväärne, kuidas kahe suure kirjaniku – Marie Underi ja Friedebert Tuglase – kirglik suhe maabus ratsionaalsuse rannikul: esimene valis oma kaaslaseks ustava paaži Artur Adsoni, teine praktilise ja tarmuka Elo Tuglase. Mäletan, et kui need Elo Tuglase päevikud väikese vahega 1990. aastate keskel esmakordselt ilmusid, siis neelasin need suure huviga. Sest Tuglas on sedalaadi kirjanik, kelle koduse fassaadi taha oli seni olnud väga vähe võimalust vaadata. Ja seda vuajerismi rahuldavad Elo Tuglase päevikud täiel määral, need on omalaadi sõjaeelse vaimuelu “Kroonikad”, tollase seltsitegevuse detailsed pildistused ja kirjandusklatši usaldusväärsed vahendajad. Kõiki lootusi, mida need päevikud petavad sisulisel tasandil, kompenseerivad nad ohtrate kuulujuttude ja intriigidega. Lugemist soovitan täiendada Tuglaste kirjavahetusega, mis ilmus 2001. aastal (”Kirjad teineteisele 1917-1947″).

kallas5) Aino Kallas, “Pärjapunuja: päevaraamat aastaist 1897-1906″; “Jäätunud šampanja: päevaraamat aastaist 1907-1915″; “Hingesild: päevikulehti aastaist 1916-1921″; “Suurlinnade udus ja säras: päevikulehti aastaist 1922-1926″, “Pööripäevad: päevaraamat aastaist 1927-1931″. Tlk. Helmi Eller, Tallinn: Eesti Raamat, 1993-1996.

Tõlgitud küll soome keelest, ent neidki Aino Kallase (1878–1956) päevikuid saab lugeda suuresti kui Eesti kultuurielu kroonikat 20. sajandi esimesel poolel. Esmalt ilmusid need eestindatuna 1950. aastatel Lundis, ent 1990ndate keskel anti need tänuväärselt uuesti välja Tallinnas. Lugesin neid tudengina Tartus ja mäletan, et need aitasid sisustada päris mitu päeva. Sest ega Kallasele Eestis diaristina palju võrdväärseid vastaseid pole. Mahult ületab teda küll Heino Kiik (kui piirduda tuntumatega), ent Kallase haare on siiski võrratult avaram ja tema stiilgi ülevam. Ega ma muidugi liiga palju enam toona loetust ei mäleta, peamiselt autori enesepilti, mille ta sadadel päevikulehekülgedel täiuseni lihvib, samuti pilti abikaasast Oskar Kallasest, kes sest peale ikka minus kaastunnet äratab. Aino Kallases oli selgelt ainest suurilma daamiks ja iseenesest liigutav, et ta suutis selle rolli ära oodata ja Londonis selle välja kanda. Põnev on võrrelda sedagi, kuidas kujutab Tuglast Aino Kallas ja kuidas Elo Tuglas. Paadunud päevikusõbrale igal juhul kindla peale minek.

gide6) André Gide, “Journal (1887-1950)”. 2 kd. Paris, Gallimard, 1996-1997.

André Gide (1869–1951) on olnud minu teadvuses vist alati diaristi arhetüüp, kuigi ma lugesin ta monumentaalse päeviku läbi võrdlemisi hiljuti, 2004. aastal, ent juba aastaid enne seda olin veendunud, et moodne päevikukirjandus sündis koos Gide’iga. Muidugi leiaks vanemaidki eeskujusid, suisa obsessiivseid diariste, nagu Samuel Pepys või vennad Goncourt’id, ent sedalaadi isiklik ja intiimne kirjanikupäevik tundub olevat siiski ennekõike Gide’i leiutis. Kuid pean kohe siia otsa tunnistama, et kui ühel pisut pikemal Pariisi-reisil Gide’i päeviku kahes La Pléiade’i köites (kokku pea 4400 lk!) endale ette tõstsin, siis selle lugemismaratoni lõpus tundsin end pisut petetuna. Sest kuigi need tuhanded leheküljed kätkevad mitmeid hiilgavaid situatsioonianalüüse ja enesekirjeldusi, siis kipub prevaleerima ikkagi olmeline toon, kurtmine pideva unetuse, tegemata tööde, tervisehädade ja sotsiaalse surve üle. Nii et tegelikult soovitaks ma Gide’i autobiograafilise kirjanduse osas lugeda ennekõike ta raamatut “Surra, et elada” (e.k. 2006, tlk. Leena Tomasberg) – see on tõelina minakirjanduse tähtteos.

Gombrowicz7) Witold Gombrowicz, “Päevaraamat”. Tlk. Hendrik Lindepuu. Tallinn: Vagabund, 1998.

Witold Gombrowiczit (1904–1969) kui romaani- ja näitekirjanikku teadsin varemgi, ent kui Hendrik Lindepuu avaldas 1998. aastal valiktõlke (umbes kolmandiku üldmahust) tema päevaraamatust, siis avastasin vaimustusega ka Gombrowiczi kui diaristi. Ja tihkan teda soovitada kõigile. See on ehe ja aus mõttepäevik, läbinägelik nii kirjanduse, inimeste kui ka ühiskonna osas. Poolakas Gombrowicz sattus vahetult enne Teise ilmasõja puhkemist Argentiinasse ja jäi sinna elama järgmiseks 24 aastaks. 1963. aastal leidis ta võimaluse kolida Prantsusmaale. Päevikut pidas Gombrowicz oma elu viimasel viieteistkümnel aastal (1953–1969), niisiis on see laadilt omalaadi paguluspäevik, mille üle langeb aeg-ajalt selge kodumaaigatsuse vari (isegi kui tembitud terava kriitikaga). Näeksin hea meelega, et ühel kenal päeval ilmuks eesti keeles ka “Päevaraamatu” terviktõlge.

Ja ei raatsi jätta tsiteerimata “Päevaraamatu” algust, ilmselt üks parimaid päeviku alguseid, mis eales kirjutatud:
1953
Esmaspäev.
Mina.
Teisipäev.
Mina
Kolmapäev.
Mina
Neljapäev.
Mina.

kafka8 ) Franz Kafka, “Päevikud 1910-1923″. Tlk. Mati Sirkel. Tallinn: Verb, 2009.

Kõik me oleme tundlikus teismeeas üle elanud Kafka-faasi (tihti käsikäes Dostojevski-faasiga) – ja pärast seda pole elu tavaliselt enam endine. Kujutan ette, et Kafka “Päevik” on hea valik neile, kel raskusi Kafka-faasist väljumisega. Mäletan, et ise ei jõudnudki tõlget ära oodata ja lugesin päeviku läbi prantsuse tõlkes, ja tegelikult pole siiani eesti tõlkesse veel süvenenud (küll mäletan elavalt selle esitlust Linnateatris).

Franz Kafka “Päevik” ei ole muidugi tavapärane päevik, kõige õigem oleks seda ilmselt nimetada kirjanduslikuks kollaažiks, omaelulooaineliseks romaaniks fragmentides. Isegi kui sellest heterogeensest kooslusest leiab ka klassikalisema päevaraamatu katkeid, näiteks 1912.-1913. aastal. Aga ennekõike leiab siit armutut, aforismideni lihvitud enese- ja elukriitikat, arusaamist elu armetusest kirjanduse ees. Nõuab lugejalt head närvi, ent kirgastus on garanteeritud.

Kokkuvõtte asemel aga üks tsitaat Gombrowiczi “Päevaraamatust” (kolmapäev, 1954): “Kafka “Päevik”. (…) Aga ka seekord ei õnnestunud mul seda raamatut korralikult läbi lugeda – mind pimestab läbi Talmudi pilvede paistva geniaalse metafoori päike, ent lugeda lehekülg lehekülje järel, see käbi mul üle jõu.”

Või siiski, üks tsitaat ka Kafkalt endalt: “29. september 1911. Goethe päevikud. Inimene, kes ei pea päevikut, on päeviku suhtes valel positsioonil. Kui ta näiteks loeb Goethe päevikust: “11.1.1797. Päev otsa kodus, tegelesin mitmesuguste korrastustöödega”, siis paistab talle, et ta ise ei oleks küll kunagi ühel päeval nii vähe teinud.” (”Päevikud 1910-1923″, lk 53).

journal-volubile9) Enrique Vila-Matas “Journal volubile”, Paris: Christian Bourgeois, 2009 (originaal: “Dietario voluble”, 2008).

Selle päeviku otsa juhtusin täitsa juhuslikult, ent seda suurem oli saadud elamus. Ei juhtu enam tihti, et leiad tänapäeval autori, kellest enne ei teadnud midagi, ent kellelt edaspidi tahad lugeda kõike, mis ta kirjutab. Aga Enrique Vila-Matas (snd. 1948) selliseks kirjanikuks osutus. Kusjuures nüüd, mil olen lugenud mitmeid tema raamatuid, leian, et see “Väänlev päevik” (tegelikult on originaali voluble mitmetähenduslik, viidates ka jutukusele) on ikkagi üks ta paremaid teoseid, vähemalt vastab enim minu maitsele. Mis raamat see siis on? Kuigi ta on esitatud päevikuna, siis tihkan kahtlustada siiski pigem fiktsionaalset mängu, selleks tundub tegevus liiga intensiivne ja geograafiliselt laiaulatuslik (Soomest Sloveeniani). Kuid mine sa tea (ei ole ka meelega uurinud, kas kirjanik on oma teost ise kommenteerinud). Laadilt on see siis ühe kirjaniku päevik ajavahemikus 2005. aasta detsembrist 2008. aasta aprillini. Prantsuse tõlke tagakaanel nimetatakse seda “metafüüsiliseks päevikuks” ja see tundub täitsa täpne määratlus. Sealsamas tsiteeritakse Perdo Almodóvarit: “Ma imetlen Dietario voluble‘t. See on teos, mida pole võimalik lahterdada.”

sontag10) Susan Sontag, “Reborn. Early Diaries, 1947-1964″. Ed. by David Rieff. London, New York: Hamish Hamilton, 2008. “As Consciousness is Harnessed to Flesh. Journals and Notebooks, 1964-1980″. Ed. by David Rieff. New York: Farrar Straus Giroux, 2012.

Susan Sontagi (1933–2004) päevikutest võtan kirjutada eeskätt sellepärast, et lugesin neid kõige viimasena. Esimest köidet juba paar aastat tagasi ja teist nüüd äsja, mil see ilmus. Esimene köide kruvis ootused täitsa üles, sest see oli liigutav kogum märkmeid noore inimese eneseotsingutest, nii lihalikest kui ka hingelistest üleelamistest, jutustajaks väga varaküps, traumaatilise lapsepõlvega, emavaenus sirgunud neiu. Teine köide jäi aga paraku ootustele alla, ent väga lihtsal põhjusel – see hõlmab juba neid aastaid (alates 1964), mil autor on ennast leidnud ja teostab end avalikes tekstides, päeviku tarbeks jäävad vaid lühikesed märkmed loetud raamatutest, nähtud filmidest, kohatud inimestest, tehtud reisidest. Kokku koosnebki see ligi 500-leheküljeline raamat üsna juhuslikest päevariismetest, mida Sontagi poeg David Rieff on küll hoole ja armastusega toimetanud ja kommenteerinud, ent omaette teoseks need siiski ei tõuse. Loodan, et viimases, kolmandas köites on Sontag uuesti leidnud päevikužanri võlud ja võimalused.

Kategooriad: Eesti kirjandus, Kirjanik, Päevik, Vana klassika Sildid:

Kellele lüüakse hingekella twitteriajastul

r132762Kõndisin mööda Faehlmanni tänavat, kui üks möödasõitnud auto jäi seisma ning tagurdas minuni tagasi. Juhipoolne aken laskus alla ning sealt ulatati mulle Martin Plaseri raamat “Minu teine miljon”. Ulatajaks oli Plaser ise, keda, kui ma nüüd kõik asjaolud kokku panin, olin teadnud kui kultuurihuvilist eriüksuslast mõne aasta tagustest loengutest. Olime isegi juttu rääkinud, kuid millegipärast tema raamatut poes käes hoides, ei olnud mul päris ära ühendanud, et ma autorit tunnen.

Mul endal oli ka just ilmunud raamat ning vastutasuks andsin paar päeva hiljem Nop-i kohvikus Plaserile enda oma. Kaks värsket kirjanikku. Mõlematel eluloolised ilukirjandusambitsioonidega tekstid just ilmunud. Vahetasime kogemusi. Plaser on läbinud maailma kõige toughimaid sõjalisi treeninguid. Mina kolmveerand reservohvitseride kursust. Kofeiinivaba kohvi polnud optsioon. Võtsin päris kohvi. Olin raamatust juba osa läbi lugenud, see liigub kiiresti.

“Minu teine miljon” sisaldab minu jaoks autentsena mõjuvaid hetki, mida on võimalik saavutada kas väga hea researchiga või siis ise kohal olles. See on see eeltöö, mis jääb väga tihti puudu raamatutest, mis peaks meid paeluma ning mille puudumise puhul siis lihtsalt pigistad silma kinni, et ikkagi saada osa kirjanduslikust elamusest. See on ilmselt see üks ja peamine põhjus, miks turud janunevad tänapäeval elulooraamatute järele, see hirm saada fake‘i, samas saamata kätte kunstilist tõde.

Autentsuse ihalus muidugi ei tööta, sest ühe korraliku eluloo ja hea ilukirjanduse tõeväärtused ei ole nii erinevad, kuid see on teine jutt. Täna räägin sellest, et kui magistraaltee Afganistanis on HW1, siis ma usun, et Plaser on seda mööda sõitnud ja antud juhul on see pluss.

Plaser on oma teksti turvaliselt segi paisanud. Justnimelt turvaliselt, sest ma ei kuulu nende inimeste hulka, kellele meeldiks istuda Draamateatris ning suust vahtu ajades vaadata Gösta Berlingi saagat. Lehelkülg 1. Lehekülg 2. Ma kardan seda värki, lineaarne jutustamise struktuur on igav ja hirmutav. Või siis olgu see eriti kuradi hea. Plaseri raamatu kronoloogia on aga sassis, liikumist ajas tähistavad tärniga alapealkirjad, mis on pigem nagu närvilised sildid. Silme ette tulevad Wikileaksist levima läinud hüplikud relvakaamera kaadrid. Jah, see on üsna current värk.

Tüüp pargib oma auto taktikaliselt, ninaots lahkumise suunas. Siseneb baari. Silmad jälgivad automaatselt, kas on ka tagauks, mille kaudu vajadusel lahkuda. “Minu teine miljon” on väike uks maailma, kus nii elataksegi, iga päev.

Muide, “Kellele lüüakse hingekella” on tõeliselt hea raamat, ütleb Plaser, kui me Nopist lahkume.

Kategooriad: Elulugu, Kirjanik, Päevik, Uudisteos Sildid:

La Mancha Vergilius. In memoriam Carlos Fuentes

24. mai, 2012 Kai Aareleid Kommentaarid välja lülitatud

fuentes1Hispaaniakeelne maailm jätab neil päevil mõttes hüvasti oma klassiku, Ladina-Ameerika buumikirjanduse ühe tuntuma esindaja, 15. mail lahkunud Mehhiko kirjaniku Carlos Fuentesega (1928–2012).

Eesti keelde on Fuentese arvukatest ilukirjandusteostest jõudnud vaid murdosa. Siiski on meil lisaks “Artemio Cruzi surmale” (Tlk. Jaan Kaplinski, 1969) ja “Inezi vaistule” (Tlk. Margus Ott, 2006) raamatus ilmunud veel ka pikem jutustus “Aura” ja novell “Chac Mool” (mõlemad Sirje Krikk de Mateo tõlkes kogumikus “Mehhiko novell”, 1981). Fuentese mitmepalgelisusest kirjanikuna annab aimu näiteks see, et ta on loonud nii erinevat proosat, kui seda on “Artemio Cruzi surm” ja unenäoline “Aura”.

Fuentese noorem kolleeg ja kaasmaalane Jorge Volpi nimetas oma järelhüüdes Fuentest “meie Vergiliuseks”. Volpi pidas eeskätt silmas Fuentese kirjandusliku teejuhi rolli tema jaoks isiklikult ja tema põlvkonna Mehhiko kirjanike jaoks laiemalt – ikka selles dantelikus tähenduses: “Eeskuju oled minule, mu meister, / ning ainult sinu kõrgest kõnetaidest / on õpitud, mis mulle au on toonud” (“Põrgu”, 1. laul, tlk. Harald Rajamets).

Nii nagu sealsamas “Põrgu” alguses on suur ladina poeet ühtlasi see, kes soovitab Dante-jutustajal valida teise tee, olles niiviisi inimliku mõistuse allegooria, kehastas Fuentes kõigi oma puhtkirjanduslike saavutuste kõrval juba alates 1960. aastatest läbinägelikku tervet mõistust – avalikku kriitikat Mehhiko üheparteisüsteemile ja Ameerika ühendriikide õnnistusel juurutatud majandusmudelile. (Mehhiko vasaktsentristliku riigipartei PRI ainuvõim Mehhikos kestis kauem kui näiteks kommunistlikul parteil Nõukogude Liidus.)

Fuentese “teine tee” oli niisiis valikuvabadus. See oli ka üks põhjus, miks Carlos Fuentese ja Octavio Pazi 1960. ja 1970. aastate tihe sõprus 1980. aastate lõpus karidele jooksis: Paz nautis terve oma karjääri vältel valitseva võimu soosingut, jäi elu lõpuni PRI-meelseks ega kiitnud heaks Fuentese liberaalseid vaateid. Fuentest aga rünnati, nagu demagoogiale kohale, inimesest lähtuvate argumentidega, seati küsimuse alla isegi tema “mehhikolikkus” (Carlos Fuentes sündis tegelikult Panamas, kus tema isa tol ajal diplomaadina töötas). Nii mõnelegi oli pinnuks silmas – või kadeduseokkaks südames? – Fuentese romaani “Vana gringo” (Gringo viejo, 1985) edu Ühendriikides (romaani põhjal vändati 1989. aastal ka film, peaosades Gregory Peck ja Jane Fonda).

espejo_enterradoErinevalt Pazist ei jõudnud Fuentes saada Nobelit, ehkki omal ajal peeti teda kaasmaalase Octavio Paziga üsna võrdväärseks kandidaadiks (Paz sai Nobeli 1990). Küll aga anti Fuentesele 2006. aastal Roosevelti sõnavabaduse auhind ja veelgi varem, 1987. aastal hispaaniakeelse kirjandusmaailma olulisim elutöötunnustus – Cervantese preemia. Fuentese kõne Cervantese preemia kättesaamisel võttis kokku ühe suure teema, mis läbib punase joonena tema hilisemat esseeloomingut (nt. raamatuid “Maetud peegel” (El espejo enterrado, 1992 , mis sisaldab tema mõtisklusi Hispaaniast ja Uuest Maailmast) ja “Ladina-Ameerika suur romaan” (La gran novela Latinoamericana, 2011).

See suur teema on Hispaania ja Uue Maailma teineteist peegeldav hübriidkultuur, mis suudab ületada hispaaniakeelse maailma geograafilised piirid ning majandusliku ja poliitilise killustatuse ning mida tuleks Fuentese arvates käsitleda ühtse tervikuna. “Minu maa kirjakultuuri ei saa mõista väljaspool keeleuniversumit, mis ühendab peruulasi ja venetsuelalasi, argentiinlasi ja puertoriikolasi, hispaanlasi ja mehhiklasi. Võib arutleda, mil määral usuliste, kõlbeliste ja erootiliste tavade või siis poliitiliste, majanduslike ja ühiskondlike olude kooslus meid ühendab või lahutab – ent meie kohtumiste ja kokkupõrgete ühine pinnas on keel,” ütles Fuentes oma Cervantese-kõnes.

gran-novelaFuentes arutles oma 1987. aasta kõnes ka selle üle, kuidas tuleks viie aasta pärast (1992) tähistatavat Kolumbuse Ameerikasse jõudmise 500. aastapäeva üldse nimetada. Kas tähistada avastamist? Või hoopis Ameerikaga kohtumist? Ameerika “leiutamist”?  Ameerika–igatsust? Või kujutlust Ameerikast, nagu seda on nimetanud sealsed kirjanikud läbi aegade, alustades kroonikakirjutaja Bernal Díaz del Castillost (keda Fuentes pidas Ameerika esimeseks romaanikirjanikuks) ja Mehhiko baroki imest Sor Juana Inés de la Cruzist kuni Gabriel García Márquezeni, kelle kirjeldamiseks polegi epiteete tarvis.

Fuentes pakkus hispaaniakeelse kultuuriruumi tähistamiseks välja mõiste “La Mancha territoorium” – see “keeleline kokkuvõte”, mis on paratamatult lihtsustav, peaks ometi edasi andma tolle hübriidse rahvaste, rasside, keelte, vastasmõjude ja kujutelmade kogumi keerukust. “La Mancha territoorium” – muuhulgas kummardusena  esimesele suurele tänapäeva romaanile ja tema teravmeelsele kangelasele – on Fuentese nägemuses (ja olevik on siin lauses omal kohal) “maailma suurim maa” (“el más grande país del mundo”). País – maa, rahvas, piirkond, maastik…

Fuentese 1993. aastal ilmunud viiest jutustusest koosnev kogu kannab pealkirja “Apelsinipuu” (El naranjo). Apelsin kui kodumullas juurdunud võõramaa vili, segaverelisuse ja võõral maal alanud uue elu sümbol. Ent apelsini vili toob meelde muudki: mälestuse ema rinnakumerusest, teadmise, et maakera on ümmargune ja aeg liigub ringiratast. Suurepärane raamat. Lugu “Kaks kallast” on üks nukramaid ja iroonilisemaid sissevaateid võõra kultuuri tõlkimisse: millest kõik oleneb maade ja rahvaste saatus. Või laiemalt võttes nende sünd, ümbersünd… “Cherchez la femme” saab hoopis uue tähenduse.

Samas raamatus olevas loos “Apollon ja libud” leidub aga isemoodi vaimukas mõttevahetus, mida tahaksin siinkohal maitseks jagada.

naranjo[Iiri päritolu ameeriklane Acapulcos. Vestlus hotelli administraatoriga.]

Jah, meil on küll paat, vastab mees imalmagusalt, aga selle nimi on “Kaks Ameerikat”.
“Ja siis?”
“Asi on selles, et paljusid ühendriiklasi see häirib.”
“Mul ükskõik, kuidas seda nimetatakse.”
“Neid ärritab teadmine, et Ameerikaid on rohkem kui üks.”
“Peaasi et see põhja ei vaju,” püüdsin armastusväärselt naeratada.
“Teate, et teie ei ole ainsad ameeriklased? Me kõik sellel mandril oleme ameeriklased.”
“Kuulge, andke mu võti. Teil on õigus.”
“Ameerika Ühendriigid. Naerukoht. Teie pole ainsad ühendriigid ega ainsad ameeriklased…”
“Kui te nüüd annaksite mu võtme, palun…”
““Ameerika Ühendriigid” ei ole nimi, see on kirjeldus, pealegi vale kirjeldus. Naerukoht.”
“Võti,” ütlesin ja rabasin tal õlgadest kinni.
“On kaks Ameerikat, teie oma ja meie oma,” kogeles ta. “Kas kanname teie pagasi üles?”
Näitasin talle oma pardakohvrit ja naeratasin.
“Vabandust. Pole vaja mind süüdistama hakata,” olid tema viimased sõnad.
“Ta on minust tugevam,” kuulsin teda ütlemas, see jäi refräänina fuajee kuumusesse rippuma, sel ajal kui mina eemaldusin, võti ühes ja kohver teises käes.

Suurtele kirjanikele  avaldatakse austust nende teoseid lugedes, nende raamatutega vestlusse asudes. Soovitus on seega lihtne: Ad… Fuentes. Fuentese tekstide juurde. Lugema. Tõlkima.

Kategooriad: Kirjanik, Vana klassika Sildid:

The revolution will not be fictionalized

18. mai, 2012 Kaisa Kaer Kommentaarid välja lülitatud

Azar Nafisi, "Reading Lolita in Tehran" (2003)

Azar Nafisi, "Reading Lolita in Tehran" (2003)

Külastanud Müürivahe tänavale tekkinud tänuväärset kohakest, ingliskeelsete kasutatud raamatute poodi Slothrop’s, leidsin sealt kena pärli. Iraanlannast kirjandusprofessori Azar Nafisi memuaarid läbi ilukirjanduse on üks selliseid aegumatuid teoseid, mida võib ilmselt ükskõik millisel ajahetkel lugeda ja pead vangutades tõdeda, et selles kirjeldatu on paraku endiselt aktuaalne. Arvatavasti on see üks põhjuseid, miks teos laiutas pikalt ka New York Timesi bestsellerite edetabeli tipus. Kuid see ei ole ainus põhjus – tegu on väga haarava, liigutava ja kauni raamatuga, mis on jagatud peatükkideks vastavalt Nafisi õpetatud autoritele ja teostele: “Lolita”, “Gatsby”, James ja Austen. See annab loole hea raamistiku ning ühtlasi toonitab Nafisi ühte läbivat ideed – kirjandus annab elule mõtte ja ei ole totalitarismi tingimustes mitte luksus, vaid hädavajalik.

Peavoolumeedias on Iraanist kujunenud teatud kuvand – eriti viimasel ajal domineerib uudistes president Mahmoud Ahmadinejad, ajatolla Ali Khamenei ning vastastikune raketitärin Iisraeliga. Kuid õnneks on Eestisse jõudnud ka teine pool – näiteks ülipopulaarse koomiksi “Persepolis” autor Marjane Satrapi ning PÖFF-il ja Katusekinos linastunud indie-film “Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest” (ja mitmed teised Iraani filmid). Eks ole kõnekas, et nii Satrapi, Nafisi kui ka “Pärsia kasside” üheks peategelaseks olnud paar on kõik Iraanist lahkunud ja leidnud endale uue kodu kas Lääne-Euroopas või Ameerika Ühendriikides. Nafisi on enne lõplikku põgenemist elanud välismaal mitu korda – ta õppis nii Šveitsis kui ka USA-s (doktorikraadi sai ta Oklahoma ülikoolis). Ta naasis Iraani ja alustas Teherani ülikoolis tööd kirjandusõppejõuna just islamirevolutsiooni puhkemise ajal. Sedamööda, kuidas mõõdukad jõud fanaatikutele ja äärmuslikele islamistidele alla pidid vanduma, hakkas ka Nafisi jalgealune tulisemaks muutuma. Õpetas ta ju oma loengutes “dekadentlikke” ja “läänelikke” kirjanikke nagu Scott F. Fitzgerald ega suutnud oma õppekava piisavalt “imperialismivastaseks” ja “revolutsiooniliseks” vormida. Tuleb tuttav ette? See ongi seda raamatut lugedes sedavõrd kurvastav ja mõjus. Islamirevolutsiooni ei alustanud mingid sõgedad “rätipead” – selle juured olid maksistlikes liikumistes, muuseas levis see võimsalt ka välisiraanlaste, eriti tudengite seas. Nafisil ei ole põhjust jumaldada ka šahhi režiimi –tema isa oli Teherani linnapea ja vangistati just šahhi ajal.

Samas ei pidanud ta siis kandma pearätti, naistel oli lubatud ülikooli õuel õuna süüa, ilma et neid oleks süüdistatud räiges võrgutamises, ning kümneaastastel koolitüdrukutel ei lõigatud küüsi nii lühikeseks, et veri väljas – sest pikad küüned on “imperialistliku Ameerika toetamine”. Lisaks sellele liigagi tuttavale keelele (revolutsioon, vaenlane, imperialism, käsilane, agent jne jne) paistavad islamirevolutsioon ja -vabariik silma märkimisväärse naistevaenulikkusega. See on võtnud täiesti absurdsed mõõtmed – lisaks mainitud õunasöömise intsidendile keelati näiteks ära ballett ja tantsijaile anti valida, kas hakata lauljaks või näitlejaks. Seejärel keelati aga ära kõik naislauljad, sest naisehääl on olemuselt juba nii võrgutav, et sellist asja ei saa lubada. Aegamööda puksiti kõrgelt haritud professionaalid ja spetsialistid, kes juhtumisi olid naised, avalikust sfäärist välja. Samas vaimus alandati tüdrukute abiellumisiga 16. eluaastalt üheksandale (!!!), kuigi nüüdseks on see siiski 13. eluaastani tõstetud. Kui Nafisi loob oma kodus kirjandusringi ärksamatele (nais)õpilastele, tutvub ta nendega lähemalt ja jutustab nende kaudu liigagi iseloomulikke seikasid iraanlannade elust: vahistamine ja päevadeni veninud vangistus sõbrannade seltskonnale, keda ei saatnud meessoost sugulane; terava taibuga tütarlaps, kes on sunnitud oma auto (ja seega liikumisvabaduse) andma vennale, kellel ajude asemel on riivatud uhkus jne.

Nafisi toonud välja ka üldisemad jooned, mida on ilmnenud teistegi, ajas ja ruumis kaugemate revolutsioonide ja totalitaarsete ühiskondade puhul – endiste kaasvõitlejate hukkamine (revolutsioon sööb oma lapsi), radikaliseerumine. Kirjeldades vahejuhtumit, kus julgeolekuväed tungisid Nafisi majja, et võtta kinni tema naaber, tõdeb ta kurvalt, et selliste režiimide kõige jõledam pool on see, et kõik tehakse kuritegude kaasosalisteks. Liikuv piir avaliku ja isikliku mina vahel on üks keskseid teemasid, mis on eriti möödapääsmatu ilukirjanduse puhul. Nagu kurtis üks režiimimeelne meestudeng  ”Suure Gatsby” sobimatusele viidates – kas me seda lugedes ei samastu automaatselt nende inimestega? Samastumine, mõistmine, teise nahka pugemine, vaistliku kriitikameele arendamine – see kõik teeb koputamise ja mõrvamise raskemaks. Kibedad tõdemused abitusest, vägivallast, rumalusest on eriti mõjusad läbipõimituna absurdsete seikadega nagu näiteks see, et pikka aega oli Iraani filmitsensoriks täiesti pime mees, ning ajatolla Homeini programmilises teoses arutleti detailselt järgmise tähtsa teoloogilise probleemi üle: “Kas mees võib süüa seda kana, millega (kellega?) ta on seksinud?” (Vastus: parem mitte, aga tema naabrimees juba võib).

Kategooriad: Mälestused Sildid:

Romaan pimepadrikusest ööst

11. aprill, 2012 Maarja Kaaristo 7 kommentaari
Téa Obreht "The Tiger's Wife" (2011)

Téa Obreht "The Tiger's Wife" (2011)

Téa Obrehti „Tiigri naine” (The Tiger’s Wife)  võitis 2011. aastal Orange Prize’i, romaani autor oli selle võitmise ajal 25-aastane ning seega on tegu kõige noorema Orange’i võitjaga.

Belgradis Bajraktarevići perekonnanimega sündinud (vanaisa nime Obreht all kirjutama hakata lubas ta vanaisale enne viimase surma) ja lapsena USA-sse kolinud Obrehti debüütromaani peategelane on teoses nimetamata jäävas Balkani riigis elav arst Natalia. Noor naine sõidab koos kolleegiga orbudekodu lapsi vaktsineerima külasse, mis asub nüüd naaberriigi territooriumil. Isata kasvanud peategelasel tuleb ka õppida leppima tõsiasjaga, et tema elus väga olulist rolli mänginud vanaisa on surnud, surnud ühes juhuslikult lähedalasuvas mõistatuslikus väikelinnas, kuhu tal sugugi asja poleks pidanud olema.

Romaani tegevustik toimub mitmes ajas, ühelt poolt peategelase meenutused oma lapsepõlvest ja teismeeast, eriti vanaisast, teiselt poolt lood vanaisa elust, mida viimane on Nataliaga jaganud (aga muidugi mõista mitte kõike, vaid osalt vihjamisi ja poolikult, sest üht-teist tuleb hiljemgi päevavalgele). Oluline tegelane on tiiger (tiiger kui selline ja ka mõned konkreetsed isendid, kes esinevad võimsalt sümbolite rollis, nt üks loomaaiatiiger, kes sõja puhkedes asub omaenda käppasid otsast närima). Sõda on romaanis kohal - nagu surmgi - ent alati kuidagi taustal. Autor lahkus Belgradist lapsena, sõja puhkedes - võib-olla on see teos siis osaliselt tema viis oma mineviku selle osaga kontakti leidmiseks.

Natalia on lapsest saati käinud koos vanaisaga loomaaias tiigri puuri ees, arvates, et vanaisa teeb seda tema pärast, kuid mõistab hiljem, et siin oli mängus midagi märksa suuremat. Vanaisa, kes on kogu elu kaasas kandnud Kiplingi „Džungliraamatut”, kannab kaasas ka lugu lapsepõlvest ühes Galina-nimelises külakeses, kus ta üheksa-aastase poisina sõbrunes külaelanike põlatud võõraga - „tiigri naiseks” hüütud noore tütarlapsega.

Lugedes pressib sõnapaar „maagiline realism” vägisi uksest ja aknast sisse, seetõttu polnud üllatav, kui hiljem lugesin, et Obreht on ühe oma kirjandusliku mõjuna nimetanud Márquezi nime. See, et mainitud autor kujunemisjärgus noortele (kirjanikele) mõju avaldab, on muidugi igati mõistetav, lubatav ja tüüpiline, aga tuleb kohe ära öelda, et Obreht kirjutab siiski oma lugu, nood mõningad „maagilised” elemendid on kenasti ära kodustatud ja esitatud kõik (kohati painavas) balkani müütide, legendide ja lugude võtmes, nii et kõik on paigas ja omal kohal.

Lisaks tuleb ära mainida ka ilus ja kujundirohke keel, on üllatav ja tore, et nii noor autor keeleliselt nõnda küpselt ja läbikaalutult suudab kirjutada. Kui midagi ette heita, siis ehk seda, et Nataliale ma lugedes ei suutnudki õieti kaasa elama hakata - liiga kirju või ligitõmbav oli teiste, n-ö taustategelaste valik: nood müstilised tegelased nagu surematu mees, tiigri naine, (endisest) muusikust lihunik või kütt Dariša olid nii värvikad, et tõmbasid paratamatult tähelepanu peategelaselt kõrvale. Teisalt jälle tuleb aplodeerida teemavalikule, sest et selle asemel, et korraliku neurootilise noore ameeriklasena kaevuda oma urbanistliku hinge ja suhterägastike sügavustesse, kirjutab Obreht hoopis surmast, sõjast ja ebausust. Igatahes on selge, et Obreht on kirjanik, mis kirjanik - kui nõnda noorelt suudetakse luua nii mõjuv ja hästi läbikomponeeritud romaan, ei jää muud üle kui kiita ja järgmist ootama jääda.