Varraku raamatublogi

Blogi kõikidele, kellest raamatud hoolivad

Lõppes teine ühise lugemise nädal. Väga suur aitäh neile, kes on pead tööle pannud ja aidanud romaani analüüsi jõudsalt edasi viia. Ehk on veelgi mõni sisukas kommentaar tulemas, Marek Laane vist poolest suust lubas ka teise osa kohta põhjalikumalt mõtteid avaldada. Samuti tänan vaikselt kaasa lugenuid ja mõelnuid ning julgustan oma tähelepanekuid välja ütlema, et ka teised võiksid neist kasu saada.

Nüüd aga minu poolt väike kokkuvõte teise osa arutelust, palun täiendage, parandage ning arendage edasi.

Tegelased

Riina ja Tarmo analüüsidest ja mõttevahetusest tuli selgelt välja, et “Puhastuse” tegelased rühmituvad ja vastanduvad väga selgelt. Tegelasi ei määratle mitte ainult nende mõtted ja teod, vaid ka nende välimus ja lõhn. Eestisse tungivad venelased, Martin ja lõpuks ka Aliide haisevad vastikult sibula järele, hea ja kauni Ingli puhul tundub isegi ta higi kannikeselõhnaline. Tegelaste selline ere rühmitumine on üks olulistest viidetest, et olustikulise plaani kõrval on romaanis aktiivne kujundlik plaan.

Märkuse korras juhin tegelaste teema all veel ka tähelepanu Linda nimele. Kui Saara on piiblis suure suguvõsa esiema, siis mõelgem ka selle peale, kes on Kreutzwaldi loodud mütoloogias Linda laps. Aga see viide mängib ehk tähtsamat rolli romaani järgmistes osades.

Suhkrupeedi lõhn ja rindejoone kõmin

Kui venelastega seostub vastik sibulahais, siis suure ja valge suhkrupeedisaagi magus lõhn seostub saksa sõduritega, kes Eesti uuesti sini-must-valgeks muudavad (lk. 108). Erinevalt olukorda nautivast Inglist on Aliide jaoks seegi lõhn vastik - see on imal ning ajab teda iiveldama. Selles kontekstis lõhnab ka Ingel Aliide jaoks vastikult läägelt. Hansu sülje lääge lõhn Ingli huultel lööb Aliide sõõrmed umbe ning ei lase ta suhkrupeedilõhna variatsioone eristada (lk. 110).

Mulle tuletavad kõikvõimalike imeliste peediroogade valmistamise kirjeldused stiili poolest meelde maagilise realismi teoseid. Samas aga näib toit ja selle tegemine toimivat Eesti talupere sotsiaalse kontrolli mehhanismina (siit seos Kivirähki “Eesti matusega”, mida sissejuhatuses mainisin), mis hälbivat Aliidet alluma kamandab.  Aliide peab toitu tegema, samuti lapsehoidmist harjutama ja endale peigmeest otsima, et normile vastata. Saksa peigmees Ingli ja Hansu meelest sobiks, kuigi Inglile sakslased väga ei meeldi (lk. 112).

Ajalugu

Tarmo tõdes eelmise nädala kokkuvõttes, et “Puhastus” paneb meid (eestlastena) mõtlema meie lähimineviku peale, seda meenutama ja ehk ka ümber hindama. Teises osas hakkavad selgemalt välja joonistuma romaani suunised, kuidas, missugustes kategooriates, Eesti ajaloost mõelda. Esimese osa puhul nägime eelkõige ajaloolise olustiku poolest detailitäpset romaani, mille kontekstis hargnevad lahti tegelaste psühholoogiliste valikute ja painete lood. Nüüd oleme vist üsna üksmeelselt otsustanud, et romaan kutsub ennast lugema ka allegoorilises plaanis. Valikud, mida tegelased teevad, kannatused, mida nad ise läbi elavad või teistele põhjustavad, ei ole üksikud vaid üldistatavad. Ja võib vist öelda, et üldistatavad just mõjusate kujundite, mitte statistiliselt tüüpiliste tegelaste või sündmuste kaudu. Selle kohta, kuidas olustikuline ja metafoorne romaanis täpselt suhtestuvad, on vist veel vara midagi lõplikku järeldada, kuid tasub selles suhtes jätkuvalt tähelepanelik olla.

Teise osa füürerikõnedest ja õunapuuõitest rääkiv moto viitab ka sinnapoole, et Mareki mõlemad ennustused romaani edasise käigu kohta lähevad täppi ja hargnema hakkavad nii suure ajalooga seotud sündmused kui igivanad armastuseteemad.

Jätaksin meelsasti eelmise nädala soovitused jõusse, kuna need pole oma aktuaalsust kaotanud ja lisan teist osa silmas pidades paar täpsustust ja edasiarendust.

Arutasime eelmisel nädalal selle üle, kuidas on tegelastena kirjeldatud ja kujutatud Aliidet, Zarat ja Pašat. Kas teises osas muutub nendega seoses midagi, tekib uusi nüansse? Kuidas joonistuvad välja uued tegelased? Tähele tasub panna, mida ja kuidas saame/ei saa teada nende välimuse, lõhna, harjumuste jne. kohta; nimesid; tegelase läbipaistvust või -paistmatust; missugusest perspektiivist me kedagi tajume, kas  ”ülalt”, “seestpoolt” või näiteks hoopis mõne teise tegelase subjektiivse pilgu läbi. Kas tegelased rühmituvad või vastanduvad mingisuguste omaduste alusel?

Hoidised ja ürdid olid juba esimeses osas tähtsad, teise osa puhul võiksime pikemalt arutada, mis rolli toit mängib ja kuidas romaan sellest räägib. Missugused tegevused, suhted, tunded, väärtushinnangud on toiduga seotud, missugused kujundid ja sümboolsed tähendused? Mul isiklikult hakkasid siin kummitama võrdlused kahe päris erineva tekstiga, milles mõlemas on aga toit samuti oluline – Joanne Harrise romaani “Šokolaad” ekraniseeringuga (oli hiljuti telekas) ning Andrus Kivirähu näidendiga “Eesti matus”.

Kas teine osa tekitab lisamõtteid selles osas, missuguste žanritega “Puhastus” suhtestub? Seni oleme üsna ühel nõul lugenud seda realistlikus võtmes, aga näiteks arvustaja Oscar Villalon ütleb, et “Puhastus” seostub tema jaoks muinasjutu ja film noir‘iga.

Vägivalda, nagu kõike muudki, võib kujutada väga erinevalt ja erineva efektiga. Mis multifilmis ajab naerma, võib realistlikku draamat vaadates tekitada näiteks kaastunnet või viha, mõnes thrilleri kontekstis võibolla hoopis erutust ja põnevust. Kuidas on vägivalda kujutatud “Puhastuse” esimeses ja teises osas? Mida on millalgi öeldud (või ütlemata jäetud) ja kuidas on öeldud? Ja korrates Riina väga head küsimust – miks on läbivaks teemaks (kujundiks?) just seksuaalne vägivald? Üks vastus on, et nagu Oksanen ise ütleb, tahab ta kirjutada just naiste ajalugu. Aga ka seda tehes oleks ju võinud keskseks kirjutada mõne muu probleemi. Võiks ehk küsida ka nii, et mis efekt sellel teemal on? Kuidas see muudaks romaani lugemise kogemust, kui selles ei mängiks nii olulist rolli seksuaalne vägivald?

Lõputuseks ütlen sama, mis eelmisel nädalal Tarmo, et need lähtekohad, mis mina siin kirja panin, ei ole kellelegi kuidagi kohustuslikud. Palun tulge julgesti välja ka teistsuguste küsimuste või vastustega. Head lugemist ja arutamist!

Esimene nädal ühislugemist on läbi saamas ja püüan siis teha lubatud omapoolse kokkuvõtte sellest, kuhu romaan on oma esimese 91. leheküljega jõudnud. Suured tänud senistele kommenteerijatele ning omalt poolt tahaksin veelkorra ka kõiki seni vaikselt kaasalugenuid oma arvamust või miks ka mitte küsimusi välja ütlema.

Nüüd aga “Puhastuse” esimese osa juurde.

Žanrid

Žanritest on kommentaariumis seni märkimist leidnud ajalooromaan, põnevik, psühholoogiline romaan ja päevik. Hetkel (1. osa lõpul) on selliseks tähelepanekuks veel küll veidi vara, aga jutustuse edenedes koorub välja ka omamoodi Bildungsroman — lugu tegelase takistuste ja ühiskonna kiuste üles kasvamisest — aga sellest rohkem vast kunagi hiljem.

Üldiselt balanseerib “Puhastus” põneviku ja ajaloolise romaani vahel, kusjuures nagu Piret mainis, on konkreetne ajalooline liin toodud sisse selgelt taotluslikult. Hans Peki päevikusissekanded annavad dokumentaalse tooni, tuhanded pisikesed ajastulised detailid loovad üldise realistliku fooni ning täpselt dateeritud ja ka ruumis paigutatud tegevus viitab üheselt tegelike inimeste tegelikule elule. Kõik need asjad oleks võinud olla lahendatud ka teisiti, Danieli poolt mainitud “Sügisball” on hea näide võimalikust alternatiivist. Samuti võib hetkeks ju mõelda ka nt. Umberto Eco “Roosi nime” peale, mis oli samuti täpselt dateeritud (aastasse 1327) ajalooline whodunnit — ometi ei teki meil Adso mälestusi lugedes tunnet, et tegu võiks olla päriselt ajaloolise Itaalia kloostriga ja päriselt aset leidnud sündmustega. “Puhastuse” puhul aga tekib — ka meie oleme jõudnud juba aruteludesse detailide täpsuse ja ajastutruuduse üle, mis “Roosi nime” puhul oleks ju üsna kohatud.

Sellel kõigel on oma selge efekt: “Puhastus” paneb meid mõtlema meie lähimineviku peale, seda vähemalt meenutama — ning vast päris mitmeid lugejaid ka seda minevikku (ümber) mõtestama. Aga ka see on teema, mis esimeses osas alles hakkab avanema ja kindlasti saame selle juurde veel korduvalt tagasi tulla. Praegu tahaksin lihtsalt markeerida, et see on üks romaani läbiv liin, mis on justkui kogu aeg taustal, aga mis ometi tasapisi aina selgemat kuju võtab.

Koht ja aeg

Kommentaariumis küsisin, miks on tegevus paigutunud nimelt 1992. aasta hilissuvesse. Esimeses peatükis, kohe peale oma õuel pambu märkamist, kuid enne välja minekut, tegi Aliide

… tule pliidi alla, täitis soojaveekatla ja klõpsas raadio mängima. Seal räägiti presidendivalimistest ja peale seda tuleb see tähtsam asi, ilmateade. [...] Vaikus oli sel aastal imelik, ühtaegu ootav ja tormijärgne. (lk. 10).

1992. aasta presidendivalimised oli aga teadagi Arnold Rüütli ja Lennart Meri vastasseis, mille võitis Meri. See on väga tähenduslik detail, mis leiab mainimist veel ka edaspidi. Ehk siis, romaani tegevus paigutub ajas vahetult enne seda punkti, millest sai Eesti lähiajaloo sümboolne veelahe, vana Nõukogude Eesti muutumine uueks, vabaks Eestiks. Seda mitte ainult nimes ja deklaratiivselt, vaid läbi selle, et võim läks ühtedest kätest teistesse — ja see on romaani suurema ning metafoorsema plaani seisukohalt väga oluline.

Samuti küsisin, et mis on Aliide majapidamises puudu, mida seal ei ole. Sellele saab vastata kahel erineval moel. Esiteks on sealt puudu mõned asjad, mida Oksanen mainib, et neid seal ei ole — Aliide elab üksi, laut on tühi ja sealt immitseb kööki vaikust (lk. 10), ta koer on surnud, tema tütar käib külas korra aastas. Vast huvitavamgi on aga panna tähele, et kõigi asjade juures, mida tekst kirjeldab, ei ole midagi uut. Aliide elu on tardunud vanasse aega, nagu kärbes merevaigutükki. Kuni sinna saabub räsitud tüdruk, kelle keeles on “vanem, koitanud ja kolletanud toon” (lk. 15). Ja see viib meid tegelaste juurde.

Tegelased

Kui Hansu päeviku-vinjett hetkeks kõrvale jätta, siis algab romaan ise kahe naise kohtumisega. Esimesel pilgul näib sugu olevat ainus neid ühendav joon — üks on vana, teine noor, üks elab Lääne-Eesti külas, teine pärineb Vladivostokist, isegi nende nimed paigutuvad tähestiku eri otstesse.

Ahjaa, Zara nimest rääkides — lisaks tähestiku-positsioonile on siin ka viide Piibli Saarale, kes on Vana Testamendi üks olulisemaid naistegelasi, Aabrahami naine ja Iisaku ema. Heebrea keeles tähendab Sara (שָׂרָה) kõrgest soost naist, printsessi, mille moodi Aliide õuele maandunud räpane tüdruk esmalt kindlasti ei paista. Zara räpasus on aga vaid pinnapealne:

Siiski, mustuse alt kumas valge nahk, kuiva alahuule küljes ripnesid mõned naharibad, nende vahelt pungitas tomatipunane huul, ebaloomuliku ereduse ja verevusega muutis see mustuse justkui kileks, mis tuleks samamoodi nagu külmas seisnud õuna vahane pind ära pühkida. (lk. 11)

Tasapisi, loo edenedes, hakkab selguma, et Aliidet ja Zarat seob midagi väga olulist, ja ma ei pea siinkohal silmas sugulust. Nad mõlemad on hirmul, nad kardavad üksteist, kuid neil mõlemal on ka omamoodi ühine hirm. Mõlema minevikus on midagi sellist, mis paneb neid kartma homset päeva — homset päeva, mis läheneb vääramatult, nagu Paša auto, millel kunagi bensiin otsa ei saa ja mis kunagi ei peatu. Kumbki neist ei taha sellest minevikust rääkida: Zara valetab kokku loo Kanada-reisist, Aliide räägib talle metssigadest. Aliide varasem jutuajamine Voldemariga lõpeb suurema tulepuhastusega ja selle käigus jääb Aliidele näppu midagi minevikust, millest vabanemiseks ta selle koguni sohu uputab.

Nagu ma varem tähelepanu juhtisin, ei anna tekst meile kummastki peategelasest praktiliselt mingit konkreetset kirjeldust. Zara puhul on mainitud katkist küünelakki ja väljakasvanud juukseid ning kirjeldatud ta riietust — kuid nagu Kai tabavalt märkis, on mõni lehekülg hiljem on lakk küüntelt maha kraabitud, juuksed ära lõigatud ja riided ahjus põletatud. Aliide kohta leiab raamatu lehekülgedelt veelgi vähem, mainitud on otsmikukortsu ja vanal, ammusest ajast pärineval fotol (lk. 85) hoiab Aliide kleidisaba paremalt kõrgemale kui vasakult ja ta piht ei ole päris sama peenike ega rind sama kõrge, kui ta õel, Ingelil. Ingel tuleb tõsisemalt mängu järgmises osas, nii et siin ma temaga tegelema ei hakka, samuti jäävad järgmiseks nädalaks ka Hans ja Martin. Aliide ja Zara puhul on meile aga tegelikult kirjeldatud nende perifeeriat, seda mis neid ümbritseb. See annab lugejale võimaluse tekstist tekkiv tühimik ise täita ja nii nagu ka Tiina kommentaariumi-vastus näitas, täidame me selle tühiku nt. Zara puhul kellegagi, kes “tegelikult ei erine kõigist neist hilisteismelistest tänaval promeneerivatest tüdrukutest”. See võib olla igaüks — ning see on nüüd taaskord üks oluline punkt, mis kindlasti ei ole romaani ülesehituse seisukohalt juhuslik valik.

Tegelased, kes aga veel esimeses osas arvestatavat osa kannavad, on Lavrenti ja Paša. Lavrenti nime konnotatsiooni sai juba varasemalt mainitud, aga ühe oma tuttavaga sellest rääkides selgus, et noorematele inimestele ei pruugi nimi “Lavrenti” tingimata väga tähenduslik ollagi. Saagu see siis siinkohal igaks juhuks lahti kirjutatud — Lavrenti viitab sellisele ajaloolisele tegelasele nagu Lavrenti Beria, kes oli Stalini lähim käsilane ja NKVD juht. Lisaks repressioonide läbiviimisele (millega on muide seotud üks veidi kaugem resonants romaani pealkirja ingliskeelses tõlkes) oli Beria kurikuulus selle poolest, et ta lasi endale tuua Moskva pealt noori tüdrukuid ja naisi, keda ta siis seejärel oma helikindlas kabinetis vägistas. Tüdrukuid toodi, teadagi, mustade Volgadega. Nii nagu enamuse teiste eelpool mainutud asjadega on ka Lavrentil (kes on romaanis endine KGB-lane) kahekordne roll ja tähendus, aga ka selle juurde jõuame täpsemalt vast edaspidi.

Tegelikult oleks terve hulk asju, millest esimese osa juures veel rääkida, aga need läheks juba vast liiga detailseks ja tehniliseks — ning ma tõesti ei tahagi püüda omalt poolt kõike ära öelda, vaid kuulaksin nüüd hea meelega, mida ülejäänud lugejatel on öelda. Järgmiseks nädalaks on diskussioon aga Pireti heades kätes, kelle abiga saame siis teises osas otsida mõnesid neid küsimusi, millele esimeses vastused olid.

Nagu varem kokku lepitud, algab täna Sofi Oksase romaani “Puhastus” ühine lugemine — ja loetu üle arutamine. Esmalt väike õiendus: täpsemal ülevaatamisel selgus, et “Puhastusel” on mitte neli (nagu ma varasemalt ekslikult maha hüüdsin), vaid viis osa. Kuna viimane osa on aga mõneti eriline ja ühtlasi ka lühem, siis see varasemalt välja pakutud ajakava vast muutma ei peaks, viimaseks nädalaks jääb siis lihtsalt kaks osa: neljas ja viies.

Mõtlesin, et pakun algatuseks omalt poolt veel mõned lähtekohad, mis edasise arutamise loodetavalt paremini käima aitavad. Need ei ole aga kindlasti kohustuslikud või millegi poolest põhimõtteliselt tähtsamad kui mõned teised.

Esiteks võiks “Puhastust” (üle)lugedes pöörata tähelepanu jutustaja positsioonile. Ette rutates võib öelda, et suuremas osas on raamat kirjutatud kolmandas isikus, samas kui perspektiiv vaheldub ning mõned tegelased on lugeja jaoks “läbipaistvamad” kui teised. Samuti tasuks pidada silmas seda, millised on erinevad žanrid, millesse “Puhastus” paigutub ja millega suhestub — ning kuidas need vahelduvad. Järgmine suurem teema võiks olla see, kuidas romaanis kirjeldatakse tegelasi, olustikku ja ümbrust — eraldi juhiksin siin tähelepanu lõhnade ja emotsioonide kirjeldustele. Sofi Oksanen on ise ühes oma intervjuus öelnud, et romaanis ei peaks olema midagi asjatut või üleliigset — ning seega tasub panna tähele igat pisematki detaili ja mõelda, miks see seal on.

Siinkohal ongi aga vast tark soovitustega lõpetada. Ühtlasi on sellega ka kommentaarium avatud esialgseteks tähelepanekuteks, arvamusteks, küsimusteks ja vastusteks. Nädala lõpus teen omalt poolt kokkuvõtte — seniks aga head lugemist ja diskussiooni.

Kirjastaja. Foto: Kaisa Kaer

Viimasel ajal on olnud palju juttu küll keskkooliharidusest, küll ülikoolihariduse allakäigust ja üleüldse sellest, et peaaegu igas vallas ähvardab meid hukk ja kadu. Ei tahaks lisada omalt poolt nuttu ja hala Eesti tõlkekirjanduse taseme teemal, vaid vaadata, kuhu meie ilukirjanduse tõlkimine teel on ja millised on üldse selle väljavaated.

Ilukirjanduse tõlkimine on tavaliselt kõrgel tasemel just väiksemate rahvaste juures ning ka eestlased on oma tõlgete arvukuse ja kvaliteedi üle õigustatult uhked olnud. Nõukogude ajal seadis tsensuur muidugi tõlkimisele piirid ja tõlgitavate keelte osas olid eelistatud nn vennasrahvaste keeled. Nimetuste arv oli võrreldes praegusega muidugi väike, aga tõlked tegid see-eest läbi põhjaliku kvaliteedikontrolli. Mõnesaja lehekülje mahuga tõlget võidi toimetada rohkem kui aasta. Kui kadusid Nõukogude Liit ja tsensuur, oli rõõmu palju - mida kõike võis tõlkida ja avaldada ja lugeda! Nüüd enam tsensuurimuret ei ole, tõlked valmivad kiiresti ja toimetaminegi käib tihtipeale nagu „havi käsul, minu tahtel”. Kõik peaks ju iseenesest hästi olema, tõlgitavate raamatute valik on pealtnäha piiramatu ja tõlkijatel-toimetajatel kasutada sõnaraamatud ja andmebaasid, millest omal ajal unistadagi ei saanud. Samal ajal aga on põhjust karta, et maailmakirjanduse kättesaadavus eesti keeles lähitulevikus pigem kahaneb kui kasvab. Ja pole põhjust ka loota, et tõlgete kvaliteet üha paremaks läheb.

Tõlkekirjanduse tiraažid kahanevad järjekindlalt. Pean silmas just väga head paljudest eri keeltest tõlgitud kirjandust, mitte erandeid, see tähendab raamatuid, mis ilmuvad otsekui lainetena ja mida loevad isegi inimesed, kes muidu naljalt raamatut kätte ei võta. Ma ei taha nende kohta midagi halba öelda, sest võib-olla on ka Dan Brown kedagi edasi lugema innustanud. Praegu näib, et maailm on pärast „Videvikku” ja Stieg Larssonit jälle ootel - millal tuleb uus märguanne, uus raamat, mida lihtsalt peab lugema. Nende lainete vahepeal ja nendega samal ajal aga ilmuvad suurepärased ja huvitavad raamatud, mille keskmine tiraaž on nüüd juba kahanenud 500 eksemplarini. Sama kehtib ka tõlgitud lastekirjanduse kohta. Tõlkeluulest ei maksa rääkidagi, hea kui seda saab 100 eksemplari välja anda.Võib-olla polegi siin midagi imestada ning need tiraažid on meie rahvaarvu juures täiesti loomulikud, ainult et niisugustes tiraažides raamatute avaldamine ei saa kuigi kaua kesta. Tõlkeraamatu avaldamiseks tuleb kirjastusel osta tõlkeõigused, maksta tõlke ja toimetamise eest, seega, mida väiksem on trükiarv, seda kallimaks läheb raamat ning varsti loobuvad raamatute ostmisest ka kõige innukamad lugejad. Raamatukogudele eraldatud raha on viimasel ajal samuti pigem vähenenud kui kasvanud. See tähendab, et kirjastused peavad üsna põhjalikult kaaluma, mida on võimalik väärtkirjandusest avaldada, ning otsustavaks ei pruugi saada mitte raamatu tase ja tähtsus, vaid selle maht ja toetuse olemasolu. Lisaks on isegi praeguse avatud maailma juures Eesti tõlkepilt küllaltki piiratud, kaugematest kultuuridest ja keeltest tõlgitud teoseid kohtab siin harva. Ja mis seal kaugematest kultuuridest rääkida - lähimate naabritegi kirjandus on meile samahästi kui tundmatu. Võib arvata, et kirjastajad muutuvad edaspidi veelgi ettevaatlikumaks. Seega läheb pealtnäha piiramatute võimaluste juures eesti keeles kättesaadavate tõlkeraamatute valik pigem viletsamaks kui paremaks.

Võiks ju arvata, et kui tõlkeid ilmub vähem, läheb nende tase üha paremaks, aga paraku see nii ei ole. Ühelt poolt on häda muidugi selles, et tõlketasud ei ole kuigi kõrged ning selleks, et end tõlkimisega kuidagi ära elatada, tuleb tööd teha üha rohkem ja kiiremini. Tõlkimine on aga asi, mida väga kiiresti ja hästi teha ei saa. See nõuab paratamatult süvenemist ja kontrollimist ja pidevat õppimist. Teiseks jääb üha vähemaks toimetajaid, kes on valmis tõlget sõna-sõnalt originaaltekstiga võrdlema ja tõlkijaga kaasa mõtlema. Ka toimetajatel on kiire. Tihti seisnebki toimetamine kirjavahemärkide korrigeerimises ja tähevigade leidmises. Nii et selles osas liigume Lääne-Euroopa poole, kus kogu vastutus tõlke kvaliteedi eest on tõlkijal ja toimetaja osaks jääb just nimelt väiksemate vigade parandamine. See võib aga tähendada, et keegi ei märka suuremaid vigu ja isegi vahelejäänud lauseid ja lõike. Selles võib üsna kergesti veenduda, võrreldes näiteks inglise või soome keeles ilmunud tõlkeid originaalidega. Ja karta on, et just sinnapoole kandub tulevikus ka Eesti tõlge.

Võib ju muidugi öelda, et võõrkeelte oskajate hulk aina kasvab ning vähemalt inglise keelest pole varsti enam üldse vaja tõlkida. See võib küll kehtida kergema kirjanduse ja teatmekirjanduse osas, aga neid, kes suudaksid head ilukirjandust originaalis nautida ei ole väga palju. Tegelikult võib raamatut lugeda ja süžeekäigust ettekujutuse saada ka siis, kui kõigist sõnadest aru ei saa. Seda, kui paljud nüansid seetõttu kaduma lähevad, on mõistnud ilmselt igaüks, kes püüab hakata tõlkima teksti, mis tundub pealtnäha täiesti arusaadav. Kiiresti saab selgeks, et sõnaraamatud peavad kogu aeg käeulatuses olema ning et isegi esmapilgul tuttavate sõnade tähendus vajab täpsustamist. Kui meil on kasvamas põlvkond, kes ei saa enam aru Eesti kirjandusklassikast või ei tunne Eesti luules kasutatud sõnu, kuidas võiksid need lugejad siis mõista võõrkeele peensusi ja tagamaid?

Tehniliste tekstide ja teabekirjanduse osas otsitakse abi üha õpivõimelisemaks ja nõtkemaks muutuvatelt masintõlke süsteemidelt, kuid seni valitseb veel arvamus, et ilukirjanduse vahendamiseks need ei kõlba. Võib-olla kunagi kõlbavad. Võib-olla hakkavad masinad kunagi kirjutama ka ilukirjandust - luule osas on selliseid katseid juba tehtud ning kes teab, ehk hakkab etteantud teemal kirjandusteoseid tulema nagu Vändrast saelaudu. Juba praegu pakutakse võimalust, et hea tasu eest kirjutatakse tellija tema soovitud klassikalisse teosesse ühe tegelasena sisse ja temast saab sellise raamatu uhke omanik. Ja kirjandus kui kunst ja tõlkimine kui tõlgenduskunst jäävad vaid üsna väheste veidrike lõbuks ja raamatuid antakse välja paarsada eksemplari.

Head ilukirjandust ei ilmu muidugi kusagil tohututes tiraažides, aga isegi Soomes tähendab väike tiraaž siiski paari tuhandet raamatut. Meie viissada on üsnagi kriitilise piiri peal. Me võime lastagi asjal omasoodu kulgeda ja loota, et kui masu läbi saab, tõusevad trükiarvud ehk viiesajalt kuuesajale, aga kindlasti ei hakata sellepärast tõlkima näiteks Aafrika riikide kirjandust või isegi eksperimentaalsemaid ja uudsemaid romaane Lääne-Euroopast. E-raamatute puhul muutub ainult vorm, tõlkida tuleks neid ikkagi. Pole midagi parata, tuleb tunnistada, et nii väikese rahvaarvu puhul nagu Eestis ning lugemishuvi üldise vähenemisega, ei saa kirjandust (algupärast ja tõlkekirjandust) päriselt turu meelevalda jätta. Kui eeldada, et tõlkekirjandus on osa Eesti kultuurist ning see avardab mõnikord sõnavara enamgi kui originaalkirjandus, siis tuleks vist ühe võimalusena jälle välja kaevata kunagine mõte raamatute riiklikust ostust. Nii nagu tehti Norras, kui saadi aru, et raamatute ilmumisel hakkab olukord nukraks kiskuma. Norra eeskuju on järginud mitmed riigid ja tulemustega on igal pool väga rahule jäädud. Eestis võiks see tähendada nii Eesti algupärase ilukirjanduse, kirjandusajakirjade kui ka tõlkekirjanduse valiku ostmist raamatukogudele ja koolidele lisaks raamatukogude tavapärasele finantseerimisele.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kukkus ikkagi natuke nutu ja hala moodi välja. Võimalikke kommentaare ennetades tahaksin lisada, et ma ei karda sugugi, et mulle elu lõpuni tõlketööd ei jätku. Küll jätkub. Ma ei karda ka, et Varrak ilma hea tõlkekirjanduseta hakkama ei saa. Küllap saab, sest rahalist tulu ei tõuse sellest ka praegu. Lisaks oskan ma ise piisavalt inglise keelt, et lugeda selles keeles avaldatud tõlkeid, mille hulk viimasel ajal kahanemise asemel hoopis kasvab. Aga et ma olen harjunud sellega, et väärtkirjanduse tõlked eesti keelde on olnud üldiselt täpsemad ja paremad kui tõlked inglise keelde, ja et mu emakeel on eesti keel, siis tahan ma enda meelest täiesti õigustatult võimalust lugeda eesti keeles häid tõlkeid prantsuse, saksa, rootsi, läti, leedu, araabia, norra, tšehhi, hiina, hindi, heebrea, itaalia, hollandi, jaapani, vene ja paljudest teistest keeltest. Et teistsugune mõtlemine, teistsugune väljendumine meie oma keeles meieni jõuaks ja seeläbi meie kultuuri osaks saaks.

Artikkel ilmus tänases Postimehes

Enrique Vila-Matas Pariisi kirjandusfestivalil. Fotod: Marek Tamm

Sõitsin küll Pariisist juba pea nädala eest Languedoci, ent Kai viimane postitus elustas mälupildid Pariisi kirjandusfestivalist, kuhu sattusin juhuslikult, sest silmasin, et paljude esinejate seas astub üles ka Enrique Vila-Matas, hispaania kirjanik, kelle looming on üks mu viimaste aastate avastusi. Vila-Matas oli tulnud kohale eeskätt selleks, et tutvustada oma uut romaani “Dublinesca”, mis oli värskelt prantsuse keelde tõlgitud. Ta istus püünel ühes oma prantsuse tõlkija André Gabastou ja hispaania ametivenna  José Carlos Llopiga. Ja mõistagi keerles jutt Joyce’i, Dublini ja Finnegansi ordu ümber. Viimase kohta sai teada, et naisi sinna ei võeta ja välismaalasi samuti mitte. Ja kui vestluse moderaator soovis teada, milliseid tänapäeva hispaania kirjanikke tasub lugeda, siis sai ta Vilas-Mataselt vastuse, et lugeda tuleks kõiki Finnegansi ordu liikmeid, sest ordusse võetakse ainult erakordselt häid kirjanikke.

Vila-Matas ja Co Pariisi kirjandusfestivalil

Enrique Vila-Matas ja André Gabastou

Kuna hispaanlasi sunniti rääkima prantsuse keeles (jah, Pariisi kirjandusfestivalil miskeid muid barbaarseid keeli lavale ei lubata), siis kulges jutt veidi konarlikult ja kohati läks siiski üle ka hispaaniakeelseks. Kuid isegi keele kiuste sai aimu, et Vilas-Matasel on harukordselt hea huumorimeel, selline hea vanamoodne absurditaju, mis lubas tal iga olukorra lahendada enda kasuks. Ja selle lühikese jutu täienduseks veel paar pilti, mida publiku hulgas klõpsisin (publik muide ei olnudki väga suur, vaevalt mõnikümmend inimest, nii et meie kirjandusfestivalid ei peakski väga häbenema). Päev oli laupäev, 12. juuni.

P.S. Ei raatsi jätta lisamata, et seda postitust klõbistan väikesest keskaegsest linnakesest, Saint-Guilhem-le-Désert’ist, kuhu soovitan igaühel minna, kes Lõuna-Prantsusmaale satub. Minu “ilusate ajalooliste väikelinnade” edetabelis kuulub see esikolmikusse (olen siin juba teist korda). Ja mõistagi on see linnakese ainuke kohvik, kus on internet. Ja me oleme siin viimased kliendid, kellele vihjatakse, et võiks juba astuma hakata.

Täna siis loeti Dublinis jupiti ette ilmselt terve “Ulysses”. Ja nii igal aastal. Raamat ühes, hüva kesvamärjuke teises käes. 16. juuni, Bloomsday.

Bloomsday ja 16. juuni muidugi sellepärast, et sel tavalisel päeval 1904. aastal leiab aset James Joyce’i “Ulyssese” tegevustik, “tavalise mehe” Leopold Bloomi rännakud “tavalises linnas” Dublinis, mis pärast “Ulyssest” pole enam teps mitte tavalised. Joyce olla ise öelnud, et kui peaks kunagi juhtuma, et mõni katastroof Dublini maa pealt minema pühib, võib tema “Ulyssese” teksti põhjal selle täielikult taastada – sellisena nagu linn oli raamatu ilmumise aastal 1922. Vaat nii täpse pildi andvat see umbes 700-leheküljeline romaan Iirimaa pealinnast ja sealsetest inimtüüpidest.

The Irish Times’i tänavuses Bloomsday-essees kirjeldab Bridget Hourican vaimukalt, kui tüütu ja teisalt tänuväärne võis olla tegelaskujuna “Ulyssese” lehekülgedele sattumine. Kui mõni mees pidi intervjueerijatele kategooriliselt teatama: “Ma ei ole väljamõeldud tegelane. Ma olen elus inimene!”, siis mõnele teisele võis see kimbatust tekitavas olukorras osutuda päästerõngaks. Igalt iirlaselt küsitakse ju mingil hetkel, mida ta arvab “Ulyssesest”. Ja siis on suurepärane, kui tõdemusele “ma pole seda veel lugeda jõudnud” saab paljutähenduslikult lisada: aga see-eest oli mu vanaonu selles raamatus…

Bloomsdayle sõidavad täna kokku Joyce’i austajad tervest maailmast, eraldi on aga põhjust rääkida ühest ebatavalisest hispaanlaste seltskonnast, kes juba kolmandat aastat selleks puhuks Dublini tee jalge alla võtab. See on rühm hispaania kirjandusinimesi, täpsemalt kuus meest, kes kutsuvad ennast Finnegansi orduks (La Orden del Finnegans). Olgu nad kõik siinkohal ka ära nimetatud: Eduardo Lago, Jordi Soler, Antonio Soler, Malcolm Otero, Jose Antonio Garriga Vela ja Enrique Vila-Matas.

Finnegansi ordu ainuke eesmärk on avaldada austust Joyce’i “Ulyssesele” ja ordu liikmed kohustuvad, kui vähegi võimalik, osalema Bloomsday tähistamisel Dublinis. Martello tornis Sandycove’is (kus algas ka romaani tegevus) on neil kombeks lugeda katkendeid raamatust, ja hiljem kõndida Dalkeys asuvasse Finnegans Pubi. Selline seltskond.

Huvitav on aga see, et vast kõige tuntuma Finnegansi ordu kavaleri, Enrique Vila-Matase viimane romaan “Dublinesca”, mis ilmus alles mõni kuu tagasi, jutustab meile ühe võimaliku versiooni selle ordu sünniloost. Ning selgitab ühtlasi nimevalikut: Finnegans justnimelt pubi, mitte Joyce’i raamatupealkirja järgi.

Vila-Matase raamat vääriks pikematki sissevaadet, sest jutustades loo moodsa kirjastamismaailma  ja ühtlasi elu hammasrataste vahele jäänud väikekirjastajast, kes võtab nõuks korraldada matusetalituse Gutenbergi ajastule, maalib “Dublinesca” kohati päris groteskse pildi kirjandusest ja kirjastamisest – muuhulgas sellest (nagu pealkirjastas oma raamatu Sergio Pitol), et meil on “liiga palju raamatuid”. Ainult et kui Pitol selle üle arutleb, siis Vila-Matas ühe mehe mõttevoolu läbi näitab seda. Ja kuigi lugemine on pikaldane (raske on vastu panna kiustatusele üleilmse otsingumootori abil välja selgitada, kas tõesti kõik need inimesed, kõik need kirjanikud ja teosed, keda peategelane Bloomsdayd oodates mõttes rehitseb, on ka päriselt olemas, on see kohati väga naljakas ja seda iroonilisem, et nii mõneski kohas naerab lugeja ju tegelikult iseenda üle. Aga jäägu pikem jutt mõneks teiseks korraks.

Vila-Matas annab oma raamatutes piisavalt vihjeid oma kirjanduslike sümpaatiate kohta ja teatavatest iirlastest ei saa ta enamasti üle ega ümber. On üsna loogiline, et eeskujudelt õpitakse, teadlikult või siis mitte. Järele mõeldes, kui tema enda tekstid üldse kedagi meenutavad, siis just Joyce’i. Andku Joyce’i kummardajad selline võrdlus andeks – või lugegu Vila-Matast.

Kasutan jälle võimalust vanu asju üles riputada, sest ega nad siin blogis leiba küsi. Seekord panen lugemiseks välja mõned killud rohkem kui kuu aja eest Käsmus toimunud luuletõlke töötoast, kus osales selle blogi teinegi liige Tõnu Õnnepalu. 1. – 6. maini kostitasid Eesti Kirjanduse Teabekeskus, Kulka ja Literature Across Frontiers meid veini, toidu ja meelelahutusega selle eest, et me rahvusvaheliselt luulet tõlgiksime. Eestlastest võtsid osa veel Doris Kareva, Hasso Krull ja Carolina Pihelgas, välismaalt tulid kohale Eiríkur Örn Norðdahl Islandilt, Jaume Subirana Katalooniast, Martin Solotruk Slovakkiast, Gregor Podlogar Sloveeniast ja lõpuks ka Amir Or Iisraelist. Meie koordinaator ja hooldaja oli Ilvi Liive, kes saatis igaühelt ühe tõlkeluuletuse ka Sirpi. Slaavi poisid olid väga südamlikud, aga valjuhäälsed, ja nii tuli teistelgi seltskonnavestluse käigus poliitikast, jalgpallist ja luulest rääkides kõva häält teha. Meie introvertsed poisid ei hakanudki alati häälekuses konkureerima, nii et vahel Tõnu lihtsalt naeratas vaikselt ja Hasso kortsutas aeg-ajalt vaikselt ka kulmu (nt kui räägiti pikalt digiraamatust). Käisime saunas, Aarne Vaigu meremuuseumis, Viinistul ja jõime iga õhtu nii palju veini, et Carolina ja Hasso leidsid pärast, et hambad on siniseks tõmbunud. Seltskond oli väga kena, nii et nendega koos võiks veelgi luulet tõlkida, muust rääkimata.

Tõlkeseminari mõte oli see, et ehkki „haruldasematest“ keeltest tõlkimine käis inglise, prantsuse ja saksa keele vahendusel, olid mõlemalt poolt autorid käepärast, et nendega tekstid (ideaalis) peensusteni läbi arutada. Kui me tõlgitavaid tekste eestlastega omavahel jaotasime, olid teised algul kõige rohkem huvitatud katalaani tõlkimisest. Jaume kirjutab napis vormis nukravõitu impressioone ja tundepilte. Üks oli näiteks auto alla jäänud koerast, mille tõlkisid nii Doris kui ka Tõnu. Samuti läksid üsna ruttu loosi sloveen Gregori luuletused, kelle luuletajahääl peegeldas po-mo maailma paineid, kust ülevus on kadunud. Näiteks olid tal ühes luuletuses „tugitoolid kaljude asemel“ (aga sihukesi antikliimakseid oli mitmeid). Mina tundsin algusest peale kõige rohkem tõmmet kontseptuaalse ja poliitilise islandlase tekstide poole, ja lõpuks jäigi mulle suurem osa Eirikuri asju. Panen siia praegu üles mõned Eirikuri tekstide tõlked; tahtsin algul panna muidki, aga vaatasin siis, et postitus venib liiga pikaks. Kes teab, võib-olla viitsib ka Tõnu oma tõlketeoseid avalikustada

Eiríkur Örn Norðdahl on suhteliselt noor luuletaja (s 1978), kes on oma eluloos öelnud, et uurib poliitilise, sotsiaalse ja mentaalse suhteid, luues pseudohüsteerilistes situatsioonides pseudohüsteerilisi karaktereid.

Esimene luuletus teeb nalja haikužanri ohtra tarvituse üle. Kuna hiljuti ilmus raamat „Eesti haiku“ ja arvustus, mille Jan Kaus mult selle kohta tellis, põhjustas Kirjanike Liidu listis isegi veidi elevust, on luuletus mu meelest praeguses kontekstis täitsa omal kohal:

… ja sõna oli Clint

Kõigi üpris suureks üllatuseks
tormas haiku üle põldude
nagu meeltesegane
ja hakkas vasakult ja paremalt
raiuma värsimõõtu.

Musttuhat vabavärssi
leidis otsa,
epistlid löödi lömaks vastu seina,
tsesuurid nirisemas hingetorust.

Armukuplee nuttis põsed märjaks,
üksi oma räpasel koikul,
öistest teenustest määrdunul,
ta haises valedest
ja suri siiski kergesti.

Kõige võimsamad värsseeposed
ja isegi kõhedalt musklis moeröögatused
lamasid selili, soolikad väljas,
kobrutasid, said ikka ja jälle mõõgaga,
sest elu ei kingitud neilegi.

Paralleelid, vastandused,
kordused,
sõnamulinad ja värsijalad,
liialdused
ja litootesed
ägasid rütmis
ja möirgasid hinge heites,
kui hullunud jaapani värsivorm
ratsutas üle väljade
ristisjalu,
üks sõna üle teise,
peaaegu ülbes
Rahus.

Lõpuks langes haiku põlvili,
tõi kuuldavale sõjahüüu,
tõstis mõõga kõrgele pea kohale
ja torkas siis tera omale makku.

Järgmine tekst Kambodža diktaatorist Pol Potist on originaalis tegelikult pantoum’i vormis; sain sellest teada alles siis, kui nägin islandikeelset originaali – aga luuletus oli mul selleks hetkeks juba inglise ümberjutustuse järgi „tõlgitud“ ja ridu ümber ehitama ma ei hakanud. Selle eest on mu töötlusel jälle oma väike sidusus ja narratiiv, mis puhtalt absurdi ja kõladega mängival originaalil puudus – ja autor jäi tekstiga rahule. Motiivid ja kujundid on samad, mis originaalis. Eirikur on teistestki maailma diktaatoritest loonud kõlamängulisi ettelugemistekste (mis on või ei ole pantoum’id), teiste hulgas näiteks „Maó! Maó! Maó!“, „Dj´ugasvili“ ja „Batista“. Tema elav esitus on tõeliselt virtuooslik ja võlus publiku ära ka kevadise kirjandusfestivali ajal.

Pol Pot (tõlge-töötlus)

Pol Pot poseeris peeglile paleepeldikus,
pool potti podises, potis polnud ploomimoos,
Pampersid põrandal polnud puhtad,
peenis põdes Parkinsoni.

Pol Pot poseeris popstaarina,
pomises peenisele: „Paisu, partei päralt!“
Piidles pohmellis palet, papilloome, poorilisi põski.
Peldikuuksele prõmmiti.

„Pagana paariad,“ pomises Pol Pot, poseerides
Plutona, pantokraatorina, paavstina, Pipi Pikksukana.
      Pol Pot peeretas, perutas ponina, pugis pirukaid,
puskis peeglit, pobises projektidest, pildus paberit.

Peldikuuksele prõmmiti.
„Pingutage, parasiidid,“ pomises Pol Pot.
Pladistas põlvini potis, pasundas:
„Pol Poti parim, puhastav paraad!“

Peldikuuksele prõmmiti.
„Pasandage põldudele!“ pomises Pol Pot.
„Pagana peenutsevad professorid!
Populatsioonipraak!“

Peldikuuksele prõmmiti.
„Parool, palun!“ pomises Pol Pot.
„Psühhiaater,“ poetati. Pol Pot pruuskas: „Persse!“
Poksijast psühhiaater puudutas peldikuust.

Pehkinud peldikuuks paiskus pärani.
      Põrandalt paistis pisike plekk, pääsukesepask,
      pleekinud püksid. Pool potti pragunes.
      Pol Pot poseeris popstaarina.

Viimane pikk tekst on sünteesitud Islandi parempoolse poliitiku Jón Magnússoni ajaleheartiklist:

Kelner, mu natsilipu peal on svastika
Jón Magnússoni järgi

Kas see oleks soovitav, et 50 000 norralast, 100 000 rootslast ja 60 000 taanlast asuksid siia elama?

Mina näiteks armastan taanlasi, rootslasi ja norralasi väga.

Keegi ei tohiks minust nii aru saada, nagu ma oleksin poolakate või muude meie maailmajao kristlaste vastu.

Süsteem ei tule ilmselgelt 50 000 norralase, 100 000 rootslase ja 60 000 taanlasega toime.

Mina armastan väga 50 000 norralast, 100 000 rootslast ja 60 000 taanlast.

On ohtlik, kui inimesed arutlevad pidevalt ebaoluliste asjade üle ja jätavad tähtsad küsimused, tulevikuküsimused tähelepanuta, nagu neid polekski.

On ohtlik, kui inimesed arutlevad pidevalt 50 000 norralase, 100 000 rootslase ja 60 000 taanlase üle.

Näiteks.

Šveitslastel on maailma tugevaim demokraatiatraditsioon.

Kas see on vastutustundeline seisukoht?

Me ei taha 3% Šveitsi valijaskonna üle täielikult kontrolli kaotada.

Võib-olla ei tohi nii öelda.

Võib-olla on poliitilisel korrektsusel selline ülemvõim, et igasugune kõrvalekalle sellest mõistetakse hukka.

Võib-olla mõistetakse.

Kas me aktsepteerime seda, kas meil pole midagi selle vastu, et igal viiendal islandlasel on omaenda seadused, et ta ei respekteeri inimõigusi isegi mitte minimaalselt ja viib naisi endast välja?

Aga kuidas on 50 000 norralase, 100 000 rootslase ja 60 000 taanlasega?

Islandile ja islandlastele.

Võimudel pole ülevaadet sellest, kui palju välismaalasi on siia elama asunud.

Kui ma oleksin poolakas, kel on vähe tööd, ei hakkaks ma Islandile kolimise üle kaks korda mõtlema. Kas me peame seda soovitavaks?

Võimudel pole ülevaadet, kui mitu 50 000 norralast, 100 000 rootslast ja 60 000 taanlast on siia elama asunud.

Normaalsed šveitslased on raevus.

Sel pole midagi pistmist rassismiga ega lugupidamatusega teiste rahvaste suhtes.

Me ei taha asjade käigu üle täielikult kontrolli kaotada.

Meil, islandlastel, on vedanud.

Meie, islandlased, oleme olnud töökas rahvas.

50 000 norralast, 100 000 rootslast ja 60 000 taanlast, 3% Šveitsi valijaskonnast, iga viies islandlane ja 80 000 immigranti on töökas rahvas.

Meie, islandlased, oleme olnud 50 000 norralast, 100 000 rootslast ja 60 000 taanlast.

Töökas rahvas.

Magnús Þór Hafsteinsson hoiatas teid sellise vastutustundetuse tagajärgede eest.

Liivatera rahvaste ookeanis islandlastele, 3% Šveitsi valijaskonnast.

Ma ei taha, et Islandile tuleks gruppe, kes on olnud tüliks kogu Euroopale.

Me tahame, et meie heaoluühiskond jääks töökatele inimestele.

Normaalsed šveitslased on endast väljas!

Suurim oht, millega islandlased ja islandi kultuur kunagi silmitsi on seisnud, on praegu.