Tänavune rentrée littéraire ehk sügisene kirjandushooaeg Prantsusmaal toob ühe üllatuse eesti kirjandussõpradele: augusti keskel paisati teiste sadade uute romaanide seas müügile ka Eestis sündinud Katrina Kalda debüütromaan, mille pealkiri kõneleb iseenda eest – Un roman estonien (”Eesti romaan”). Raamat ilmus maineka Gallimard’i kirjastuse mainekas Valges sarjas (Collection Blanche), kuhu pääsemine on iga algaja prantsuse kirjaniku [...]
Eelmise nädala Tallinna kirjandusfestival tõi külla terve rea põnevaid kirjanikke. Kuna mitmed neist olid n-ö omad ehk Varraku autorid, siis mahtus nelja festivalipäeva palju tihedat suhtlemist. Üks külalistest, kelle võõrustamine jäi meie perekondlikule vastutusele, oli vene päritolu prantsuse kirjanik Andreï Makine. Kuigi tema külaskäik kestis napilt kolm päeva, oli lahkumishetkel tunne, et meie läbikäimine ulatub [...]
Eile sattusid mulle korraga kätte kaks tänavu märtsis ilmunud raamatut, mis mõlemad kannavad äratuntavalt ühe uue põlvkonna häält. Esimese on kirjutanud 26-aastane eesti noormees Siim Nurklik – “Kas ma olen nüüd elus”, teise 23-aastane prantsuse neiu Alice Zeniter – “Jusque dans nos bras”. Tõstsin mõlemad saadud teosed kohe endale ette ja mind üllatas, kuivõrd ühel [...]
Tahaksin juhtida tähelepanu raamatule, mis on osutunud millegi huvitava alguseks. Jutt on Loomingu Raamatukogus ilmunud Pascal Quignard’i “Ekslevatest varjudest” Leena Tomasbergi tõlkes. Mäletan, kui see teos 2002. aastal Goncourt’i kirjanduauhinna võitis. Kriitikat tuli paremalt ja vasakult: liiga krüptiline, liiga akadeemiline, mittemidagiütlev, lugejat ükskõikseks jättev. Millega kaasnesid kohustuslikud ohked lahjast aastast ja kirjanduse allakäigust. Mõne nädala [...]
Viimane sissekanne tõi mulle meelde ühe teise teemakohase teose, mille leidsin sel sügisel juhuslikult ühe Pariisi bukinisti riiulist. Autori nimi – Pierre Leroux – ei öelnud mulle midagi, ent raamatu teema – kirjad kirjastajale – pälvis kohe mu huvi. Niisiis pistsin teose kaenlasse ja lugesin kodus läbi.
Leroux’ romaan “Armas kirjastaja” (Cher éditeur, 2004) koosneb kahekümnest [...]
Üks tänapäeva ühiskonna suuri väljakutseid on kahtlemata see, kuidas säilitada inimeste huvi ja suutlikkus lugeda pikki tekste – raamatuid. Ma pole kindel, et meie kooliõpetus saab selle ülesandega kõige paremini hakkama. Liiga palju räägitakse koolis lugemise vajadusest ja liiga vähe lugemise mõnust, liiga palju lugeja kohustustest ja liiga vähe lugeja õigustest.
Samale tõdemusele jõudis juba mitu [...]
Jonathan Littell (s. 1967) on Ameerika päritolu prantsuse kirjanik, kes suutis ühe romaaniga panna endast kõnelema kogu maailma kirjandusavalikkuse. 2006. aastal ilmunud Les Bienveillantes (otsetõlkes “Heategijannad”, täpsemalt “Eumeniidid”) on romaan, mis esitab 894 leheküljel ühe väljamõeldud tegelase, endise SS-Obersturmbannführer‘i, nüüdse Belgia pitsivabrikandi, Maximilien Aue esimeses isikus kirjutatud mälestused. Raamat pälvis Prantsusmaal Gouncourt’i auhinna ja on [...]
Täna ma tahaksin põgusalt rääkida üsna tavatust raamatust, mis on väga omamoodi ning aastaid lihvitud kirjanduslik suursaavutus. Raamatu autor on tuntud Prantsusmaalt pärit kirjanduslik kloun ja sõnavõlur, üks Oulipo (20. sajandi kirjandusliku avangardi majakas) loojaid ja hingi. Muuhulgas, nädal tagasi, 3. märtsil, möödus ta surmast 27 aastat. Minu arust (ja ka minust palju väärikamad asjatundjad [...]
Viimased kommentaarid